Kunstil on oluline roll teaduse ja tehnoloogia arenguid siduva mõtestajana. Nii kunsti, kui ka teaduse üks ülesandeid on otsida ja näidata mooduseid, kuidas jääda inimeseks üha enam tehnitsistlikumaks muutuvas maailmas ning anda inimesele uusi tõlgendusi ümbritseva maailma mõistmiseks. Üks eˉlektroni töövormidest on residentuur, mille raames kunstnik ja teadlane saavad tulla uurima endale põnevat ja inspireerivat nähtust. Residentuuri jooksul viiakse ennast kurssi eksisteeriva teadmisega sellest nähtusest ja leitakse intrigeerivaid lahendusi, ootamatuid vorme, kuidas seda nähtust koos mõtestada. Koostöö eesmärgiks on jõuda sünergiani, mis aitaks nähtust mõlema poole jaoks uues valguses näha ning residentuuri tulemusel hübriidvormis mõtestada ning laiemale avalikkusele tutvustada. Kontakt: residentuur@elektron.art

Evi Pärn

Evit huvitab aktsent ja selle uurimine. Kas aktsent on normidele mittevastamine? Miks ja kuidas seda tajutakse? Kas peaks aktsendist lahti saama või see on osa identiteedist ja selle varjamine on ise-endast loobumine/põgenemine? Vaataks keelt kui biopoliitilist vahendit, biopoliitika kaudu, keelepoliitika kaudu, vaataks läbi keeleökoloogia mõiste globaliseerimisajastul, sooviks leida uuringud ühiskonna aktsendi hoiakute ja tajumise kohta. See on kõik teoreetiline osa, praktilises osas tuleks katsetada, kuidas saab aktsenti tuvastada tehnika abil. Evi soovib näha ja katsetada, kuidas töötab foneetika labor, kuidas saab mõõta aktsenti, mis vahenditega ja kuidas on võimalik aktsenti teaduspõhiselt tuvastada ja kaardistada. Ja kuidas seda infot visualiseerida. Foneetika labori tehnoloogia ja programmide abil loodab ta leida aktsendi “matemaatilise valemi”, katsetada masinaid, mis mõõdavad inimese kõnet. Kui visualiseeritud andmed on olemas, siis järgmine samm oleks katsetada aktsendi esitamist visuaalina või isegi mingisuguses füüsilises vormis. Evit huvitab ka, kuidas töötab tarkvara, millega mõõdetakse kõnet. Kuidas võrrelda erineva tämbriga inimeste hääldust? Kas masinal on iseseisev võimekus tuvastada emakeeles kõnelejat ja inimest, kes kasutab keelt võõrkeelena? Ja kas on võimalik tuvastada aktsendi päritolu?

Evi varasemast tegevusest saab täpsemalt lugeda siit: https://eviparn.wixsite.com/parnevi

Hendrik Kaljujärv + Hans-Gunter Lock + Liisa Hirsch

Minu küsimuse algpunkt asub Kerri Kotta ligemale kaks aastat tagasi kirjutatud artiklis “Mikrotonaalsus kui diagnoos” (https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c5-muusika/mikrotonaalsus-kui-diagnoos/). Olgugi, et tekst on ühe festivali retsensioon, puudutatakse seal märkimisväärsel hulgal teemasid ja küsimusi, mis vajaksid selgemat mõtestamist. Veelgi enam – tundub, et selle teksti mõttekäike on võimalik mõista ka üldistavamalt, kui ainult seoses mikrotonaalse muusikaga.

Näiteks arutlevat laadi kunstiteoreetiline ja sotsioloogiline postulaat, mille Kotta esitab: “Mikrotonaalsus muusikas on feminiseeruva heaoluühiskonna peegeldus.” Või ka praktilisem, muusikateoreetilisem teemaarendus: “/…/ mikrotonaalse muusika žestid, ootamatud ja muusikalisest dramaturgiast justkui sõltumatud atakid, on nagu tõmblused, mis näivad olevat põhjustatud tundmatutest välistest ärritajatest või süsteemi enda kokkujooksust.” Kotta lõpetab oma artikli: “/…/ mikrotonaalset muusikat ei arendata, vaid sellel lastakse areneda (umbes nii, nagu taimel lastakse kasvada). Helilooja oleks end sellest tahtelise olevusena justkui taandanud. Nagu tänapäeva heaoluühiskond on see langenud liigteadmise lõksu, mis välistab enamiku tegutsemisviisidest automaatselt ja määrab end seetõttu teatavasse tardumusse.” Minu eesmärk oleks liigteadmised korraks enda ette lauale asetada ja siis need sealt eemaldada ning näha, kas mikrotonaalne muusika/kunst ärkab ellu. 

Selleks puhuks kutsun ma kolloaboreerima kaks spetsialisti: Hans-Gunter Lock – Eestis tegutsev Saksa päritolu helilooja ja muusikateadlane. Lock tegeleb praegusel hetkel aktiivselt helikõrguste mikrotonaalsete organiseerimisvõimalustega läbi Bohlen-Pierce’i helisüsteemi. Liisa Hirsch – helilooja, kes õpetab EMTAs kaasaja kompositsioonitehnikaid ja notatsiooni. Tema helilooming on iseloomulik tundlike kõlavärvide poolest, tähelepanu on keskendunud helile, iseloomulik on kandev struktuur ja vormipuhtus. Hendrik Kaljujärv – helilooja ja etenduskunstnik. Teeb muusikat koos Karl Saksaga (Cubus Larvik) ja Maarja Nuudiga. Hendrikul on sooloprojekt nimega «ruum». On loonud muusikat paljudele lavastustele ja ise lavastanud. Õpib Eesti Muusikaakadeemias audiovisuaalset loomingut
et
en_GB et