Iga tuumafüüsik teab, et e⁻lektroni viibimise tõenäosus mingis ruumiosas on arvutatav vanaisa Schrödingeri võrrandi järgi. Vanaisa Schrödinger naeris ja arvutas nii, et e⁻lektron muutus siin ja praegu päris tõenäoliseks. 

e⁻lektron on poolenisti virtuaalne, poolenisti füüsiline platvorm, kus etenduskunst ja teadus koos tegutsemiseks kokku saavad. ēlektroni tegevuste mõte on selles, et kunstnik ja teadlane töötavad koos laboratoorses vormis ja proovivad teha midagi, mida kumbki ilma teiseta valmis ei saaks. Tööriistad ja eeldused võivad ju erinevad olla, aga nii teadlase kui kunstniku jaoks on peamine edasiviiv jõud uudishimu.

Mis peaks olema tulemus? Peaksid ilmuma ootamatud kunstivormid. Peaksid tekkima tekstid, mis kannataks välja akadeemilise kriitilise analüüsi. Peaks kogunema teadmine, mida enne polnud ei kunstnikul ega teadlasel. e⁻lektron ei piira võimalikke liideseid mingisse kindlasse sektorisse. Neuroteadused, mikrotonaalsus, lingvistika, biosemiootika, koreograafia, materjalide tugevusõpetus – ükskõik mis võib mahtuda ēlektroni katselaborisse.  

Tegevuslikult tähendab see, et e⁻lektroni mänguväljakul hakkavad toimuma uurimuslikud residentuurid. Kirjutatakse artikleid ja joonistatakse skeeme. Pärast tehakse katsetamised, leiutamised ja läbikukkumised ka avalikult nähtavaks. e⁻lektroni ei ole lihtne näha, aga õigete tööriistadega on füüsikud sellega ennegi hakkama saanud. Saame ka nüüd.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

en_GB
et en_GB