elektron.live

“Võimalus siseneda kindlal ajal suure hulga inimeste koju ja olla nendega otsesuhtluses on üüratu mängumaa. Alternatiivsed reaalsustasandid, interaktsioon publikuga, distantsmanipulatsioonid, võimalus ehitada kosmose kaudu ühendusi üle kogu planeedi, panna omavahel suhtlema võhivõõraid ja ehitada mittelineaarseid publiku suva järgi liikuvaid narratiive, mis hüppavad läbi etenduse nagu Cortázari keksumäng. See kõik januneb vahedate dramaturgiliste käsitluste järele, millele e-lektron teed sillutab.” Urmas Lüüs, Sirp

elektron.live on virtuaalne etenduskunstide platvorm, kus esineja saab kohtuda oma publikuga, kuigi füüsilises ruumis koos ei olda. Veebikaamerate kaudu loodud ühisruumis saadakse kokku, kõik näevad üksteist ja kaameliküür – see, et inimesed ei saa olla koos – ületatakse virtuaalselt.

elektron.live tekkis olukorras, kus planeet pandi lukku ja inimesed ei tohtinud enam kokku saada. Ka teatrid pandi lukku ja etenduskunstnikud läksid kodudesse laiali. Teater kadus mõneks ajaks ära. Meile see väga ei sobinud, nii et me ehitasime kaks nädalat eletron.live keskkonda. See päästis meid väljakuulutatud Kõheda Vastasmõju Festivali ärajätmisest. Samal ajal, kui enamik festivale ja teatrietendusi jäi toimumata, saime me oma virtualiseeritud festivali peetud, nii et keegi ei jäänud millestki ilma.

Kui Kõheda Vastasmõju Festival oli läbi, saime aru, et sellisel virtuaalsel kokkusaamisplatvormil on arvestatav arengupotentsiaal. Me taipasime, et kui meil on olemas uut tüüpi virtuaalne esituskunsti-keskkond, siis tuleb sinna luua ka uut tüüpi loomingulised tööd. Me tahame, et kunstnikud looksid hübriidvorme. Milline on kunst, kui sa oled reaalajas kusagil mujal, aga ikkagi jagad keskkonda oma publikuga? Milline on interaktsioon teie vahel? Kui vaataja tuli teatrisse, rääkis teatri kasuks tema institutsionaalne ajalugu, usalduskrediit ja konventsioonidega tihendatud teatriruum. Online-etendusel neid toestavaid argumente ei ole – kohtutakse täiesti uues keskkonnas ja nüüd on hoopis vaatajal tugevam positsioon. Ta on kodus ja otsustab ise, kas ta vaatab, mis tal seljas on, kui kaua ta vaatab ja kas ta jätab mõne kiitva või rahulolematu kommentaari.

Samal ajal annab selline platvorm võimaluse ka publikut lähemalt uurida – kes kui kaua vaatab, kas kaamera lülitatakse sisse või mitte, kes mida kommenteerib jne. See annab kunstnikule uusi võimalusi oma vaatajate käitumist profileerida ja teha sellest järeldusi, mis tal õnnestus ja mida ta peaks muutma.

Meil on väga palju uusi küsimusi ja esialgu veel väga vähe vastuseid. elektron.live on otsustus, et väljakutse tuleb vastu võtta. On vaja arendada online-etenduste keskkonda, korraldada uue žanri üritusi ja uurida publiku käitumist. Ennekõike juhib meid uudishimu – mis selle uue formaadiga lähitulevikus juhtuma hakkab? Võib-olla me näemegi uut tüüpi esituskunsti evolutsiooni algust? Me oleme üsna veendunud, et seda platvormi pole põhjust segi ajada teatriga – need kaks on selgelt erinevad asjad. Teatrikunstile omased võtted jäävad käiku, aga tulemus on siiski miski muu.

Esimesed filmid 20. sajandi alguskümnenditel meenutasid rohkem teatrit kui filmi. Netis toimuvad esituskunstide ülekanded on endiselt pigem laval toimuva taasesitused kui omaette žanr. Internet on olemas olnud juba mitmeid kümnendeid, aga esituskunstide vahendamiseks on vaja formaat ikka alles välja mõelda. 20. sajandi algul pidi tulema Dziga Vertov ja tegema «Inimese filmikaameraga», alles siis hakkas koitma, mida filmiga tegelikult teha saab. Me üritame Dziga Vertovist eeskuju võtta ja tekitada tööriistad, millega esituskunstnikud saaks oma teosed päriselt virtuaalsuses mängima panna.

elektron.live on loodud e⁻lektroni, Stepan Bolotnikovi ja Babahh Media koostöös.

 

Romeo & Julia #5

Suur osa kogetavast informatsioonist salvestatakse sensoorses mälus ja seda ei teadvustata. Silm on võimas sensor – visuaalset infot jõuab ajju liiga palju liiga kiirelt ja suurem osa visuaalses keskuses toimuvast töötlusest jääb esialgu teadvustamata – assotsiatsioonikorteks asub nähtut tõlgendama väikese viivitusega.

Visuaalset materjali väga tihedalt esitades saab stimuleerida inimese kujutluspilte ja salvestada temasse informatsiooni, millest ta isegi teadlik pole. Teadvustamatult salvestatud infot natuke aega hiljem stimuleerides on võimalik esile kutsuda emotsionaalseid reaktsioone.

Kuidas meie teadmised inimese neuroloogilistest eripäradest ning teadvuse ja teadvustamatuse filtrist Romeosse ja Juliasse puutuvad? Romeo ja Julia lugu on hea materjal selleks, et nende protsessidega eksperimenteerida. Nii nagu Romeo ja Julia käekäiku mõjutasid protsessid, mis nende võimusest olid väljas, mõjutavad meid nähtamatult protsessid, mis on peidus pimeduses meie sees. On teada, mis juhtub Shakespeare kuulsa näidendi V vaatuses (ja kui ei ole, saab järele vaadata). Aga milliseid kognitiivseid protsesse see käivitab, me veel ei tea.

Võimalik, et alalävisest kogemusest kasvabki välja narratiiv, mida saab ära tunda. Aga võimalik ka, et juhtub midagi muud, midagi ootamatut. See ongi alalävise kogemuslikkusega katsetamise eesmärk. Me ei seisa kindlal pinnal ja ka vaataja ei seisa kindlal pinnal. Me kõik püüame virvatulesid ja enne etendust ei tea keegi, kas nad üldse on seekord kohal. Mis see seal vilksatas nägemisvälja äärel? Ei tea, süda vist lõi liiga kõvasti…


“Romeo & Julia #5” toovad lavale Taavet Jansen, Andres Tenusaar, Hendrik Kaljujärv, Henri Hütt, Mailiis Laur, Rommi Ruttas, Aleksander Väljamäe, Maike Lond ja Kaie Olmre

Kaasprodutsent: eˉlektron, Kanuti Gildi SAAL

Toetaja: Eesti kultuuriministeerium

Esietendus Baltoscandal festivalil 1. juulil.

Kestus: 30′

KÜSIMUSTIK

Jan Fedinger

land[e]scapes 4 - redistribution of wealth by nature

land[e]scapes 4 – redistribution of wealth by nature [tööpealkiri] ehk rikkuse ümberjagamine looduse poolt on Jan Fedingeri loodud land[e]scapes seeria neljas osa land[e]scapes on Jan Fedingeri loodud ümbritsevate kunstiteoste seeria, mis uurib inimkonna suhet looduse, reaalsuse ja teiste arenevate keskkondade vahel. Võttes eeskujuks kunstiajaloost tuntud maastikukunsti, asetseb see kaasaegsete teatrivormide / performance-i ja visuaalkunsti vahel.

Seeria uurib keskkonna performatiivsust püüdes samal ajal luua tingimused loodusest inspireeritud poeetiliseks kogemuseks.

land[e]scapes maastikukunsti perspektiivist näitab oma kontekstist lahutatud looduskeskkondi. Eesmärk on säilitada olemasolevad loodusnähtused tulevastele põlvedele. Kujutledes tuleviku loodust kaasaegsele publikule, selleks et mõelda, millist mõju nad oma ümbrusele avaldavad.  land[e]scapes elektroonilise kunsti perspektiivist uurib elektroonilisi keskkondi, mis nüüdseks on igapäevased, kuid meie lapsepõlves olid kui “kauge tulevik”. land[e]scapes eesmärk on säilitada looduse metsikust, sest me ei võitle selle nimel, et päästa seda, mida me ei armasta.  land[e]scapes 4 – redistribution of wealth by nature [tööpealkiri] on uurimuste kogum rikkuse käsitlemisest looduse ja ühiskonna sees.

Vikerkaar kui üks rikkuse väljendus, toimib siin lähtepunktina. Uurimuse fookuses on ühiskonna olukord tarbimist õhutavas ja soosivas süsteemis. Seal, kus keegi tahab, soovib ja ootab. Kuid samal ajal, aeg lihtsalt lendab mööda.

Värviküllastuse ja sensoorse stimulatsiooni abil on töö eesmärk luua ruumid, kus mõte võiks tavade ja harjumuste vabalt vabalt voolata. Ruumid, mis seavad proovile nii meie reaalsustaju kui ka unistused.

 

Kontseptsioon: jan fedinger

Muusikaline kompositsioon: invader_rui

Dramaturg: christina flick

Helidramaturg: david kiers

Assistent: Grischa Runge

Produktsioon: Standplaats Utrecht

Kaasproduktsioon:  e‾lektron

Stamsund internasjonaler teater festival

Tänud: BUDA Kortrijk, CCNCN, Caen

 

Esietendus: 21 may 2020 – SPRING Utrecht festival

Järgnevad etendused: 

22 may 2020 – SPRING Utrecht, NL

29 may 2020 – Stamsund internasjonale teater festival, No

19 – 22 oct 2020 –  e‾lektron Tallinn, EE

https://janfedinger.net/

Ellen Pearlman

AIBO: An Emotionally Intelligent Artificial Intelligence Brainwave Opera

“AIBO – Aju Ooper” on armastuslugu inimese osatäitja (Eva) ja AIBO ehk emotsionaalselt pädeva, aga “häiritud” tehisintellekti vahel. Eva kannab ajuarvuti liidest, see on ühendatud tema kostüümiga, mis visualiseerib tema emotsioone värvide abil. Nii Eva kui AIBO emotsionaalsed võnked käivitavad visuaale ja helikeskkondi, mis põhinevad tunnete andmebaasidel. Istmeteta teatris suhtleb Eva pidevalt publikuga ning loob reaalajas tagasisidet oma kõne, tunnete, vaatajate, keha värvide ning visuaalse ja helilise keskkonna vahel. Publik kogeb AIBO ja Eva emotsioone nii visuaalselt kui ka heli kaudu. Lavastus esitab kaks lihtsat küsimust: kas tehisintellekt võib olla fašist ja kas sellel võib olla epigeneetiline või päritud traumaatiline mälu? Lavastus näitab sellise võimaliku tuleviku probleeme, kus inimesed ja masinad saavad oma teadvused ühendada. Lavastus AIBO on Euroopa Liidu projekti Vertigo kunsti-teaduse residentuuri tulemus. Tallinna Ülikooli digitehnoloogiate instituudi dotsent Aleksander Väljamäe võõrustab kunstnik Ellen Pearlmani etendust Eestis GOPROSOCIAL projekti kaudu. Professor Pearlman on New Yorgis resideeriv meedikunstnik, kuraator, kirjanik ja kriitik. Ta on Parsons/New School MFADT õppejõud ja ThoughtWorksi kunstiresidentuuri direktor. Projekti partnerid: e¯lektron, STARTS.EE, Heliloomingu ning improvisatsioonilise muusika ja kaasaegsete etenduskunstide osakond ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia. Showing toimus 22.02.2020 Eesti Muusika ja Teatriakadeemia black boxis.

Liis Vares

Sinust saab tantsija

Kelleks sa oled võimeline saama ja millal? Mis võiks anda julguse ja tekitada tahte väljuda valmismustritest, loobuda etteantud rollidest? Liis Varese uus lavastus on mõtteline järg lavastusele „Hingake! Ärge hingake!” (esietendus 18.10.2018 Sõltumatu Tantsu Laval). Autor jätkab keha kui materjali uurimist, ta toob ühte tegevusruumi kokku erinevate vajadustega inimesed. Sel korral on fookuses kogenud lavaprofessionaalid, naised, kes naudivad peatusi, kuid kelle tung on edasi liikuda. Nad liiguvad justkui eri kiirusel ja vastupidistes suundades, kuid lavaruumis tuleb neil kohtuda teisega iseendas.

Lavastaja: Liis Vares Etendajad: Helen Reitsnik, Katariina Unt Kunstnik: Kristi Kongi Helikujundaja: Ekke Västrik Valguskujundaja: Siim Reispass Dramaturg: Taavet Jansen Produtsent: Sõltumatu Tantsu Lava Kaasprodutsent: e¯lektron https://stl.ee/lavastus/sinust-saab-tantsija/

Aleksander Väljamäe

DataWe eksperimendid

2019. aastal töötas dr Aleksander Väljamäe Euroopa Komisjoni teaduskeskuse juures residentuuris kunsti ja teaduse festivalil Resonances III „Datami“, kus eksperimenteeris neuroteaduses kasutatavate tehnoloogiate võimalustega poliitiselt aktuaalsete teemadega tegelemisel. Tema uurimus toetus osaliselt Yuval Harari filosoofilistele aruteludele. Selle tulemusena kujunes idee etendusest, mis tegeleks isikuandmetega manipuleeriva tehisintellekti tekitatud ohtude filosoofilise mõtestamisega. Projekt “DataWe” uurib tulevikku, kus puudub individuaalsus ja kus inimesed moodustavad ühiseid probleemelahendavaid ajukärgi. „DataWe“ tööprotsessi showing-eksperimendid kasutavad andmebaasipõhist montaažisüsteemi ja publiku hulgast valitud neuronautide füsioloogilisi signaale. Neuronaudid kollektiivina mõjutavadki seda, mida vaataja ekraanil näeb.  

Idee ja tehniline teostus: Aleksander Väljamäe Neuroteatri produtsent: Maria Hansar Neurodramaturg: Taavet Jansen Montaažisüsteemi programmeerimine ja visuaalne kujundus: Valentin Siltsenko Projektiassistent: Daniel Irabien Peniche Projektiassistent: Ali Haririan Partner: e‾lektron Arvutitunnetus: Hugo Plácido da Silva (IT – Instituto de Telecomunicações) Masinõpe: Patrícia Bota (IT – Instituto de Telecomunicações) Masinõpe: Ana Fred (IT – Instituto de Telecomunicações / Technical University of Lisbon) Toetajad, koostööpartnerid: The Joint Research Center of the European Commission, Tallinna Ülikool, Digitehnoloogiate instituut, Future Media Convergence Institute, XINHUANET Co., Ltd, IT – Instituto de Telecomunicações, MTÜ Kultuurikatel https://resonances.jrc.ec.europa.eu/installation/datawe

Karl Saks

Planet Alexithymia

Aleksitüümia on subkliiniline fenomen, mis hõlmab endas emotsionaalse teadlikkuse puudumist või täpsemalt raskusi tunnete tuvastamisel ja kirjeldamisel ning nende eristamisel emotsionaalsest erutusest tulenevatest kehalisest aistingutest. Lavastus uurib isolatsiooni, nii institutsionaalset kui ka sensoorset, mille keskmes on keha ja tema jõud, kasutatavus, kuulekus, jaotus ja alistumine. Vaatlus sellest, kuidas välis- ja sisekeskkond koloniseerib keha, seab piirid, mõjutab ja manipuleerib. “Planet Alexithymia” võrdleb sarnasusi ja erinevusi kinnipidamisasutuste seinte ja bioloogiliste membraanide vahel. Keha, mis on surutud keskkonda või teadvus, mis on surutud kehasse, peab tegelema rutiini ja pragmaatiliste kordustega – olgu see blackboxis, vanglas või põllumaal. Sealt tulenev taastekkiv jada ja fenomen, kuidas keha ja psühholoogia olukorraga kohanevad või mitte, on lavastuse fookuseks. Karl Saks on vabakutseline koreograaf, tantsija ja helikunstnik. Ta lõpetas 2009. aastal Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia etenduskunstide osakonna (BA) ning 2017. aastal Eesti Kunstiakadeemia uusmeedia eriala (MA). Ta on loonud kolm soololavastust ning teinud koostööd nii helikunstniku, dramaturgi, esineja, lavastaja assistendi kui kaas-lavastajana teatri-, filmi- ja galeriiprojektides. Ta on osa muusikalisest kollektiivist Cubus Larvik. Autor, esitus, helikujundus: Karl Saks Dramaturg, valguskujundus: Maike Lond Malmborg Laval: Ruslan Stepanov Tehniline tugi: Kalle Tikas Projektijuht: Maarja Kalmre Kaasprodutsent: Kanuti Gildi SAAL, e‾lektron MORE THAN THIS residentuurid EL kultuuriprogrammi toetusel: Parallele Festival (Marseille), Materials Diversos festival (Lissabon) Toetaja: Eesti Kultuurkapital Esietendus: 16.04.2020 Kanuti Gildi SAAL https://saal.ee/et/performance/6375

Taavet Jansen, Liis Vares ja Aleksander Väljamäe

Neurokoreograafia eksperimendid

Neurokoreograafia eksperimentide seeria koosneb lavastatud olukorrdadest, kus publik või tantsija kontrollib tahtmatult laval toimuvat. Interaktiivsus viimastel neurokoreograafia eksperimentides baseerub teadvustamata vaatajate reaktsioonidel – publikul on käte külge kinnitatud sensorid, mis mõõdavad nende emotsionaalset erutust ning seda muutust kasutatakse lavastuses olulise meediumi kontrollimisel – valguse või helide või video manipuleerimisel. Lavastuse jälgimise kontekst sõltub vaataja reaktsioonidest. See tähendab, et publiku keha ütleb avalikult välja, kuidas ta lavastusele reageerib ja selle reaktsiooni saavad ka teised saalisviibijad teada. Tekib olukord, kus vaataja ja esineja vahel laguneb harjumuspärane sein ja etendus tekib otseses mõttes nendevahelise koostööna. Inimese reaktsioon mõjutab nii teisi vaatajaid kui ka esinejat, sest ka esineja kuuleb või tajub, kuidas tema sooritus mõjub vaatajale. Neurokoreograafia eksperimentide tehnoloogiline osa on loonud e⁻lektron koostöös biosensoreid valmistava Portugali firmaga PLUX, eksperimendid toimuvad koostöös Tallinna Ülikooliga, Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemiaga ja Eesti Kunstiakadeemiaga. Liikumine ja lavastus: Liis Vares (ka Liisbeth Horn) Kontseptsioon, programmeerimine ja teadus: Taavet Jansen ja Aleksander Väljamäe Tehnoloogiline tugi: PLUX
et
en_GB et