Liisa Saaremäeli uuslavastus sulgeb kõrvad arvamusliidrite üldtunnustatud jutule, et segamatult sukelduda tegevusliidrite maailma. Tallame sisse raja, mida polnud enne olemas. Ronime üle aia, mis ees seisab, nii otseses kui ülekantud tähenduses. Seisame silmitsi sellega, mis aia taga on, kui ka nendega, kes üritavad seda kõike takistada. Nendega, kes on otsustanud, et siit edasi ei minda.

Monoliit Estonia keskmes on rühmitus Tegevusselts Laevuke, kes on eesmärgiks võtnud abistada kõiki. Nagu taolistel päriselt eksisteerivatel rühmitustel, on ka Tegevusselts Laevukese tegevus väga süsteemne ning detailideni läbi planeeritud - diversioonid, kamoflaaž, taktikaline varustus, taustakontroll ning tegevusplaan. Kõik harjutatakse läbi, enne kui midagi üldse tehakse. Nagu taolistel päriselt eksisteerivatel rühmitustel, on ka Tegevusselts Laevukese eesmärgid nende eneste jaoks õilsad, aga eesmärkide saavutamiseks kasutatavad meetodid sageli mitte. Piir, mis jookseb õige ja vale vahel; eetilise ja ebaeetilise, vahel on üks lavastuse fookuspunkte. Seal piiri peal balansseerimine - reaalsust ja fiktiivsust segades - kutsub üles küsima, kuidas heade kavatsustega kodanik eneselegi märkamatult üle selle imaginaarse piiri astub.

Kuid erinevalt teistest taolistest päriselt eksisteerivatest rühmitustest pole Tegevusselts Laevukesel ideoloogiat. On vaid põhimõte abistada kõiki ideoloogiaüleselt. Ja see on plahvatuslik, igas mõttes.