Mis saab siis, kui ütlen välja kõik, mida ma sinu suhtes tunnen?

Sanna Kartau esimese täispika sooloteose „Ma usun ihasse” lähtepunkt on Kartau viie aasta vältel kirjutatud üle seitsmekümne kirest kantud kirja helikunstnik ja filosoofiaprofessor Roomet Jakapile. Elame maailmas, kus inimestevahelised tunded jäävad sageli varjatuks, kuna nende ühepoolsus tähendaks piinlikku läbikukkumist. Meie kohustusliku vaikuse ühiskonnas riskib teose aus, tingimusteta ja kestev pöördumine ühe inimese poole äärmuslikult mõjumisega.

Lavastuse sõnaline pool ja kujundikeel tsiteerivad nii feministlikke teoreetikuid kui seks-positiivseid ikoone kaasaegsest kunstist ja popkultuurist, hajutades piire kehalise ja üleva, kõrg- ja madalkultuuri ning avaliku ja privaatse vahel. Etendaja kutsub lavale muusasid, algatab vestlusi publikuliikmetega, kutsub kohalolijaid osalema pidevas mittemonogaamsusest kantud kolmnurgas iseenda ja Roometi vahele.

Teos mängib tunnete väljendamise riskidega ja osutab võimalustele läbikukkumishirmu teisel pool, peale murtud südant, loomingulisi puudujääke, majanduskriise ja eetilisi või professionaalseid erroreid. Usk tugevneb seni, kuni seda järgides ilma hirmudeta tegutseda. Ja tahtmine on taevariik.

„Ma usun ihasse” ilmub samaaegselt ka raamatuna OPA! Publishing kirjastuse alt.

Etenduse ligipääsetavuse info asub SIIN