Öömaaeg kutsub vaataja öisesse varjupaika – aega, mil kehad otsivad ulualust ja kogunevad enne hommikust hajumist. See on öö oma aeg: tants pimeduses, mis kestab kuni rütmi lagunemiseni. Need on liikumised, mida ei saa arhiveerida, sest neid pole näha. Kokku tulemine kui vanim inimlik vajadus. Aastast aastasse korduvad mustrid ja rütmid, söömine ja joomine, sündimine ja suremine, suguühted ja kehalised ringkäigud. Tants ei ole siin pelgalt inimese loodud, vaid jõud; vool või hullus, mis ei lõpe koos inimesega.

Lavastus koorib pärimuse lahti kuni inimkonna alguseni, avades rahvaste sünni, kultuuride rände ja nende võõrandumise ning viisid, kuidas me tänapäevases maailmas liikumist pidevalt ümber kodeerime. Öömaaja pärimus on kehastunud mälu. Selle mustrid ja rütmid eksisteerivad meist sõltumatult – enne ja pärast meid.