Tõsielu rämedas möllus jäävad kaamera ette vaid valitud hetked. Selektiivselt (ja võib-olla naiivselt) raamitud tegelikkuses kohtuvad juhused, mille peale ema naeratab. Ja isegi kurjad emad naeratavad. Klounikoolides on raske, usutakse keskeakriisi, kurvastatakse, kui saatust pole, lollid litsid hõõruvad kuivanud huulepulgaga suid, laulikud istuvad pargipingil, joovad õlut ja kutsuvad laule koju.

Ilus jah, aga see pole päris. Tegelt ei tea laulikud reaalsusest midagi. Keegi ei tea. Kogu informatsioon jõuab laulikuteni killustatult. Nende enda ajud ühendavad vihjed, täidavad lüngad lugudega ja mõtlevad uue tegelikkuse ise välja.

“Tõsielu laulikud” jahib seda narratiivi, mis poolsuvaliselt kaadrisse jäänud törtsukesi tervikuks seob. See poeetiliselt kokku monteeritud häma pole tahtlikult võlts. Kaamera üle on inimesel võim, aga aju üle ei ole. Tõsielu kaadritest välja jäänud lüngad istuvad pingil ja keeravad snusikarpi kogutud konitubakast lameda sigareti, filtrita, sest asjatuil kulutustel pole maitset ega mõtet. Tekkinud praod topib aju täis millegi muuga.

Liisbeth Horn on vabakutseline, kes on pälvinud Komissarovi stipendiumi (2021), kolleegide loodud lavastajaauhinna (2021) ja WTF praissi (2023).
Johanna Vaiksoo ja August Vaiksoo on õde ja vend. Johanna on vabakutseline näitleja ja Augustil ei ole nutitelefoni.
Karl Saks on kunstnik ja multitalent, kes on erakordselt hea detaili- ja tervikutajuga.