Aasta 1992. Horvaatiast pärit insener Hrvoje Lukatela on arvutanud välja millimeetri täpsusega ookeani ligipääsmatuse pooluse. Koha, mis on kõige kaugem punkt maismaast. Äärmuspunkti nimetab ta Point Nemoks, tuletades selle Jules Verne'i raamatust “20 000 ljööd vee all” ja ladinakeelsest sõnast nemo ehk eikeegi. Eikellegipunktist jääb lähim jalgealune ükskõik millisesse suunda minema hakates 2688 kilomeetri kaugusele ning lähimad inimesed on enamasti kosmonaudid, kes üle Point Nemo lendavad. Kosmoselaevad, mida enam ei kasutata, heidetakse Eikellegimere sügavustesse, muutes selle paiga inimkonna tehnoloogiliste ambitsioonide ning saavutuste surnuaiaks.

Voogteater on vorm. See meenutab vahel teatrit, vahel filmi, vahel Instagrami live’i, kuid ei ole mitte ükski neist. See elab korraga ainu- ja mitmekordselt, segades reaalseid ja virtuaalseid aegruume. “Ligipääsmatuse poolus” on neis dimensioonides kordumatu, ent siiski lõputult kopeeritav, ülekantav ja vahendatav. See toimub ühes ruumis, kus Sind ei ole. Sellegipoolest saad seda vaadata oma kodus, oma ekraanilt.

Sa kaod aina enam ja enam oma vaateväljast, rääkimata teistest inimestest, keda sa juba ammu ei näe. Oled üksi, aga täiesti iseendata ja siis tõused taevasse ja lendad või jooksed, nii et põrkad mööda maad edasi nagu unenäos. Upud ja tõused jälle pinnale. Ühel hetkel kaotad kontrolli oma keha ja mõistuse üle, minestad ning toibud. Sa ei oskagi midagi pihta hakata. Lähed aina kaugemale, vajud sügavale sügavale vabadusse. Tegelikult pole meie planeedil kedagi, kes oleks üksikum kui mina. Minu koht on määratud. Kuigi ma ei liigu siit paigast kunagi, ootan ma, et keegi jõuaks ise minuni.