MÄRKMED KORTERIST

06. juuli 2022

Eilne külaskäik korterisse. Korter paistis olevat remondis. Põrandal oli ehituspaber. Pahemat kätt jäi kaks ust, küllap vannituba ja WC, millel näis olevat selles töös ebaoluline otstarve. Paremat kätt jäi lauatelefon, kuhu külastajad helistama peavad, et sisse pääseda. Pisut edasi kõndides tuli keerata vasakule, et jõuda kööki. Köök oli kitsas, pikliku kujuga. Tänava suhtes rööbiti. Ka aken oli piklik. Vaade avanes Selverile. Aknale oli kinnitatud vana kopsuröntgeni pilt, mis vist pärines 2000ndate algusest. Midagi muud ma köögist ei mäleta.

Pilt köögist on abstraktne. Seal oli pisut segadust aga ma ei suuda seda artikuleerida. Need asjad, mis köögilaual olid, eksisteerivad mu mälus, ent nende tähendused ei ole jõudnud veel välja areneda.

Köögi ja koridori vahepeale jäi kapp, millele kirjutatud “Forget”. Sees Jan Kausi ja Sander Saarmetsa samanimeline video, mis tol päeval veel ei töötanud.

Tol päeval kõndisin ma koridorist otse elutuppa. Seal oli töötav grammofon, mis tegi kummalist, natuke kõledat heli. Meenub, et ka Inga Saluranna installatsiooni heli oli kõle, samas rahustav. Keset tuba oli rohekas-kuldne tugitool. Sellel oli valge padi punase täpiga, mis võis olla vereplekk. Nagu keegi oleks padja sisse verd köhinud. Sümbolina oli see padi kindlasti traumaatiline. Tugitooli kõrval lauakesel (või mingil muul alusel) oli Pereci raamat “Ruumiliigid”. Raamatut ümbritsesid kulunud olemisega suhkrutükid. Ja vist ukse küljest ära võetud plastmassist korterinumber “34”.

Selles oli midagi kurba. Justkui tähistataks kellegi sünnipäeva. Või siis surmapäeva. Kellegi, kes elas vaid 34 aastaseks. Pereci raamatu ja suhkrutükkidega püütakse leevendada valu. Ja verd köhitakse padja sisse. Ühtlasi panin tähele, et laest rippus alla niit. Justkui oleks keegi niidi abil harjutanud silmuse tegemist. Aknalaual olid surnud liblikatest järele jäänud tiivad. Keegi oli püüdnud nendega kunagi lennata. Nende kõrval oli vana pildialbum, milles polnud ühtegi pilti. Kui lasin albumi kaanel vabalt kukkuda, lendasid liblikatiivad minema.

Elutoa vastas oli üks tuba, mis minu jaoks kehastas askeesi ja kannatusi. Sisse astudes jäi vasakut kätt kellegi magamisase. Madrats oli erakordselt õhuke – kas see üldse oligi madrats? Teki asemel oli lina. Padi võis isegi olla aga väiksem või õhem kui see vereplekiga isend seal elutoas. Seina ääres, paremat kätt, põrandal olid mingid ebemed, mis olid tekkinud sellest, et seinale oli kritseldatud “IM MEMORIAM”. Kas keegi või miski oli seal korteris ikkagi surnud? Vastasseinas, magamisasemest pisut edasi, oli hulk krohvi seina küljest lahti kangutatud. See vedeles tükkidena maas ja kivist või paneelist sein irvitas avalisui.

Edasi kõndides pääses rõdule, kust sai vaadata, kuidas maja taha paigaldatakse kiike. Käepidemeteks metalltorud, istumise all betoon, millele oli graveeritud midagi, mis pidi tähendama ukraina keeles vabadust. Betooni raiutud vabadus. Kiik tagaaias.

Tagasi esikusse kõndides jõudis viimasesse tuppa, või siis kõige esimesse, kui esikust oleks taibanud kohe paremale pöörata. Selles toas oli klaasist laud, millele oli asetatud vana räbaldunud kaart Rakvere ümbrusest. Selle teisele poolele oli midagi kirjutatud ja selleks, et lugeda, tuli kaarti kattev paber eemaldada ja siis laua alla pikali heita. Kaardi taga oli käsikirjas tekst, kus keegi sakslaste poolel sõdinud sõdur rääkis, kuidas ta 40ndatel ühelt haava tud mehelt selle kaardi sai ja oma taskus hoidis. Kuidas see kaart teda aitas. Ühtlasi avaldati lootust, et seda kaarti ei pea jälle vere hinnaga kellelegi edasi andma. Siis korraga nägin teist teksti, sarnase, ent siiski teise energiaga kirjutatud. Seal ütles keegi, et tema on kaardi kolmas omanik ja kaart avaldab talle igati head mõju. Mul tekkis sellest kujutluspilt, et lõpuks ikkagi sai keegi vere hinnaga kaardi endale. Kui kõige alguses oli haavatud mees ja seejärel niiöelda põhitüüp, siis lõpuks ilmus ikkagi välja kolmas. Võibolla venelaste poolel sõdinud sõdur. Samas käekirjad olid sarnased. Ehk polnud siiski kolmandat. Ehk polnud siiski verd.

Pärandus ja valatud veri (kommentaar, Tanel Rander, September 2022)

07. juuli 2022
Eile käisin korteris vaid korraks. Et vaadata Jan Kausi ja Sander Saarmetsa videot “Unusta”. Korteisse jõudes läksin joonelt kappi, kus jõudsin ära vaadata suurema osa videost, kuni mind katkestati ja pidin minema elutuppa. Seal oli muutunud see, et tugitoolil polnud enam vereplekiga patja. Kas oli see teise tuppa viidud, korterist välja visatud või ära peidetud – ei tea.

09. juuli 2022
Ta istub kohvikus ukse lähedal.
Ta joob kohvi nii et paneb suhkrutüki suhu ja joob kohvi peale.
Ja teeb nagu tal oleks mingi tähtis asi ajada.

Olgu, tegelikult kirjutas niimoodi Perec.
Tõde on see, et ta joob kohvi suhkruga, ta ei suitseta aga ta mõtleb oma lugeja peale.
Tal ei ole lugu, mida jutustada, ta elu on alati olnud üks ja seesama.
Üks asi siiski tuleb meelde.
Sama korteri nr 34 uksel. Naabrimees tuli viinapudeliga, nii pudel kui mees olid viina täis, viin hoidis meest püsti. Alkohol oli tema selgroog. Viin viis teda edasi, kui tundus et siin elus pole enam kuhugi minna. Temast õhkus viinahaisu ja ohtu, kuid ta väljendas äärmist alandlikkust.
Ta palus luba järgmisel kohtumisel teretada.
MINU MÄRKUS: see kõik on juba kuskil olnud. Tartu korter ja remont.
Naabrimees Kärdlas ukse taga.

Mäletan maastikke, aga mu enda elu on olnud seal sees nagu tühi tuba.
Paar labast mööblitükki, mida leidub igal pool.
Päev ja öö mis vahelduvad.
Erinevate aastaaegade valgus.
Tapeet, mis tasapisi pleegib..
“Piiririik” Emil Tode

MINU MÄRKUS: elu korteris on nagu kaldapääsukese pesa seest avanev kujutlusvõime impeerium.

Kõik olemata jäänud asjad, näiteks elu (kommentaar, Tanel Rander, September 2022)

Kui Volja oli väike... (kommentaar, Tanel Rander, September 2022)