MÄRKMED ŠAŠLÕKIBAARIST
Esimene külaskäik 03.07.22
Rakveres on üks endine šašlõkibaar, uppunud maltsa sisse, mis on üle pea kasvanud. Aias on pruunid hammastega pead, mis, nagu räägitakse, hakkavad mingit juttu ajama, kui töö valmis saab.
Sees on elevandisõnnikust (okei, savikrohvist) kokku mätsitud väikene linn, kus majad meenutavad pääsukeste pesi. Töö nimi on “Kiss and Fly”, mis räägib mäletamisest, mälumisest, turvatundest, kinnihoidmisest, lahtilaskmisest.
Sõnniku asemel on tegelikult savikrohv, mis on segatud õlgedega, hammastega, proteesidega, mis saadud hambaarstidelt. Vahepeale on puistatud tänavagraanuleid, siin-seal kasvab pottides taimi. Kuskilt tuleb suitsu. Kuskil on proteesidest ja hambaklambritest tehtud väikesed skulptuurid mis heidavad varju. Ja laest langeb alla riie, millel kujutatud orientaalse alatooniga inimfiguuri. Sealt kulgevad valged niidid sõnnikust kokku mätsitud linnani.
See võib olla tõepoolest linn. Ja on ka miski, mis on kerkinud linna kohale. Ja see miski on ühendatud linnaga valgete niitide kaudu. Linn on tehtud sõnnikust ja sellest materjalist, millest tehakse pääsukesepesi.
Mispärast on inimfiguur valgete niitide kaudu linnaga ühendatud?
Kiss and fly tähendab seda, kuidas eraldutakse harjumuspärasest, kodusest ja intiimsest ning lennatakse ära. Mõelgem, et see harjumuspärane, kodune ja intiimne on elu. Mõelgem, et äralendamine tähendab elust lahkumist või lahtilaskmist. Kiss and fly on lennujaamades asuv lahkumise tsoon. Kiss on sümboolne viimane kontakt eluga. Peale seda lennatakse ära.
Mis on need rituaalid, mis eelnevad äraminekule, lahtilaskmisele?
Savikrohvist (või sõnnikust) linn meenutab sitta ja huumust, lagunemise jääki, sinna sisse on segatud kunsthambaid – üks väheseid asju, mis tänapäeva inimesest järele jääb. Ja seest õõnsad, pääsukesepesi meenutavad majad viitavad sellele, et hingelind on sealt lahkunud. Või vastupidi – pesa on tühi ja ootab uut elanikku. Sest elu on ring, me tuleme ja läheme, tuleme ja läheme, jne.
Sellises olustikus, mis ilmselgelt kestab kauem, kui me hoomata suudame, pole mõtet eraldada minevikku, olevikku ja tulevikku. Kui sõnnik ja huumus on alati seal, siis on hing ka alati seal. Hinge võime otsida vormist, mis ta sõnnikusse jätnud on. Ilma hingeta oleks sõnnik meie mõistes vormitu. Ilma hingeta poleks sõnnikut olemaski.
HAMBAD. AJA HAMBAD!
Tühjuse ümber koondunud elevandisitt (kommentar, Tanel Rander, September 2022)
05. juuli 2022
Pičku Matter
Kui on matter, oletame, et huumus või sitt, siis mis on selle kõige algelisem struktuur, mida inimene suudab anda? Alustada tuleb sellest, milline on teie suhe matteriga. Oletame, et te olete kaelani matteris. Kui nii, siis olete te matterile juba struktuuri andnud. Kaelast allapoole jääv keha on jätnud matterisse oma ilma peata inimese kujulise jälje. Aga inimene on kaduv, ta haihtub õhku ja struktuur jääb alles. Kui pole ühtegi olendit, kes inimese jälje ära tunneks, võib öelda, et matterisse on jäänud lihtsalt auk. Auk on kõige fundamentaalsem struktuur. See on kas õõnsus matteri sisemuses või õõnsust ümbritsev mass. Ümbritsemises võib aga kahelda. Isegi kui matteri – nt elevandisitahunniku – keskel asub üksik õhumull, ei saa öelda, et elevandisita hunnik seda mulli ümbritseb. Selle mulli sisepinnal võib elada olend, kelle nägemise kaugus on meie mõistes täiesti olematu. Liikudes mööda mulli sisepinda, ei takista teda miski. Seega on tema liikumine igavene. Gravitatsioon võib (olenevalt olendist) tekitada selles liikumises teatud iseärasusi. Ja kui ta on meie sarnane olend, veedab ta ilmselt suurema osa ajast mulli sisepinna põhjas. Vahel ka mulli seinale toetudes. Kui ta juhtub olema nahkhiir, siis võib ta hoopis mulli laest pea alaspidi alla rippuda.
Mida siis kujutab endast savikrohvist või elevandisitast tehtud asi, mis on seest õõnes? Jätkem kõrvale igasugused anumad ja muud instrumendid, inimene ei ela üksnes leivast, kõik tema ruumivajadused ei ole meile harjumuspärases elus sugugi väljendust leidnud. Kas tõesti on see huumuse katse õhku neelata? Või kuidagi õhu ümber koonduda? Aga mille alusel valib ta endale kuju? Kas õhus on midagi (nii nagu eespool asus inimene kaelani sõnnikuhunnikus), mille järgi ta võiks kuju võtta?
Õhus on inimese psüühe. See asub seal, kus on palju ruumi, nii et kondid, liha ja siseorganid ei jää ette. Need instrumendid kuuluvad psüühe teenistuses olevale agendile, kes psüühe ilmingutest monumente valmistab, nii et kondid klõbisevad.
Ülestähendused aiast:
Ootamine. Tellingud.
Kui tahad teise linna kolida aga millegipärast ei saa, siis kasta lihtsalt vähem.
Jungi maja, korrused.
Esivanemate hambakatt – fossiliseerunud mikroorganismid.
Inimestel, kes on väga pikalt üht ja sama juttu mälunud, on väga tugevad mälumislihased aga
kehv kujutlusvõime.
Monument – ühiskondlik kaasavara.
Monument – mälupilt, mis organiseerib ruumi.
Punane täpp, millest jääb maha joon, mis on kontrollimatu.
Maski tagant ei näe sisse ega välja.
Päike tõuseb idast ja loojub läände – mõõdupuu, mida saab keerata.
Kohapeal tehtud märkmed:
Linn asub mäel, seal on arhitektuur kõrvuti lilledega, taimedega, mis kasvavad niisama (kuigi on potis). Seal on tänavagraanulid, mis on loogiline. Ja keraamili ste plaatide killud, mis viitavad ülejääkidele. Arhitektuurile langevad valged niidid kõrgemalt jõult, mida sümboliseerib orientaalne inimfiguur, mille tagant kumab valgusallikas. Linna tagant tõuseb tossu, mis viitab lavastuslikkusele. Prožektorid teevad seda samuti. Seintel on graafilised pildid, varasemad tööd, mis kujutavad vaime.Tööd kannavad nime “Visitor” (“külaline”). Need näevad väljanagu vaimud, mis on linade alla pugenud. Vaim kasutab mateeriat, et võtta vormi. Vaimud on seal inimese kujulised. Eraldiseisvad asjad on taimed, lilled. Inimene pole neid teinud ja pole teada kelle vaimud need on, mis sellisel viisil vormi võtavad. Nemad on looduse vaimud, inimtekkelised vaimud on “külalised”. Kui linnaobjektid sisaldavad hambaid, siis hambaklambrid on linna kõrvale eraldi näitusena välja pandud. Lisaks klambritele on seal ka varjud, mida nad maha jätavad.
Mille ümber on koondunud taim? (kommentaar, Tanel Rander, 2022)
- juuli 2022
Põgus külaskäik. Seinale on tekkinud tiibadega munn. Just sai kellegagi räägitud sellest, kuidas eneseleidmine tähendab võitu munni üle (vt Baturini "Karu süda"). Munn – elutahe ja/või takistus? Kujutagem ette monumenti ratsanikust, kes on munni üle võidu saavutanud ja torkab seda odaga.
Suitsune ruum. Madal undamine, mis kõlab hoiatavalt. See on nagu tempel, kus meenutatakse surelikkust. Seinale, nurka, hambaklambrite riiuli alla on tekkinud uus visuaalne töö. Ja seina äärde on tekkinud kaks peeglit, millest ühe viisin ära külaliskorterisse.
Siin oleksid nagu iga päev peied. Seintel on pildid vaimudest, keskel on kadunuke, eemal on tasuta õlu.
07. juuli 2022
AJA HAMBAD
Närivad kõike olevat, transformeerivad selle massiks, mida saab neelata.
AJA NEELAMINE. KRONOFAAGIA. ARHIIVID.
Selleks, et aja hambad saaksid pureda ja närida, on vaja mälumislihaseid. Mida rohkem mäletseda, mälestustes kinni olla, seda tugevamad on mälumislihased ja seda väiksem on kujutlusvõime, nagu ütleb Salurand.
Need aiapäkapikud pole midagi muud kui kõdunenud mälumislihased koos tehislike proteesidega. Kui pole mälujat, pole ka mälu, sest ainuüksi hammastest ei piisa, on vaja lihaseid, orgaanilist elu.
Orgaaniline elu, millel on samasugune looduslik vorm nagu on taimedel, muutub varem või hiljem ühtlaseks massiks. Pole võimalik öelda, et see hambaid ümbritsev huumus sisaldab mälumislihaseid. See sisaldab lõputul hulgal kõikvõimalikke asju. Kõike, mis kunagi hingas ja liigutas, kasvas, tuule käes sahises.
I EAT TIME, I EXCRETE TIME (MA SÖÖN AEGA, MA SITUN AEGA)
(parafraseerin Katrin Koskaru kaudu Wislawa Szymborskat)
Aja muutumine ruumiks hammaste ja mälumislihaste kaudu.
Mäletella, kujutella?
Mäletada, kasvatada lihaseid, toota sitta.
Kujutleda, lennata, suudelda elu ja edasi lennata.
Pühad valged niidid, pühad valged köidikud (kommentaar, Tanel Rander, September 2022)