VESTLUS LÕKKE ÄÄRES ISTUDES
Tanel Rander: Tekstis, mis sinu installatsiooniga kaasas käib, alustad sa linnast. Sa räägid, et linnal on juured, ja neid kastetakse kogu aeg. Mis seal linnas kasvab, et tal juured on?
Inga Salurand: Kastmine on rohkem nagu metafoor selles tekstis. Mõte on selles, et kui sa tahad elada mingis kohas, siis sa kastad seda kohta, selleks et see oleks elamiskõlbulik. Ja kui sul on tunne, et tahad kolida kuhugi mujale, siis sa võibolla oled liiga keskendunud sellele, et kasta seda kohta, kus sa oled. Nii lihtne see ongi.
Tanel: Kastmine on justkui millegi toitmine, et ta elus püsiks.
Inga: Jah, ja mõnes mõttes on ta seotud ka mäletamisega. Kui sa elad kohas, kus sa tahad mäletada seda, kes seal eelnevalt elasid, hoida traditsioone, siis ei saagi vahetada elukohta, sest selle läbi sa kastad seda kohta.
Tanel: Kuidas on mälestuste võ mälu kastmisega? Nagu sa kirjutad, “kes ühte ja sama juttu mäluvad, neil on hästi arenenud mälumislihased". Kuidas mälestuste kastmisega on, kas monumendid on puud mida inimesed istutavad, et neid kasta, et mälulihaseid treenida?
Inga: Need on nagu verstapostid või meeldetuletused, märkmed. Paned märgi maha, et mitte unustada.
Tanel: Kas mööda ei panda mingite asjadega, kui vaadata kuidas nelgihunnikutega kastetakse pronkssõdurit Tallinnas. Kas seal on midagi valesti läinud? Kas neil inimestel on suured mälumislihased ja väike kujutlusvõime?
Inga: Ma ei ütle ju, mis on õige või vale, ma ise tunnen, et ei peaks kogu aeg kastma üht ja sama kohta. Et võiks liikuda ringi ja kasta erinevaid kohti. Mõnes mõttes selle monumendi kastmisega kasvatame iseenda koormat. Ja ühel hetkel on lihtsalt väga raske olla.
Tanel: Mälukoorem, mis võib jalgu jääda.
Inga: Jah, mälukoorem, mis on konkreetsed ruumid või aeg, mida ei eksisteeri aga sa kannad teda ikka kaasas. Ja kui sa oled seal, kus sa praegu oled, on sul ikka kaasas nii palju ruume, mälukohti.
Tanel: Sinu installatsioonis on need savist kujud või hooned segamini taimedega. Kas seal on mingi viide kastmisele? Ühed neist tahavad vett, ma isegi mäletan, kui sa neid kastsid. Ma arvasin, et sa kastad maju aga sa kastsid taimi. Kas see väljendab mingit sellist panustamise asja...
Inga: Võin selelle vastata väga lihtsalt. Mulle tundus, et nende majade vahele oli vaja mingit orgaanikat. Seda, millel on juured all.
Tanel: Sest majadel ei ole juuri?
Inga: Oleneb majast. Oleneb, kes seal elab ja kas seal elab keegi. Võibolla ei pea seal elama keegi sees, aga seal elavad mälestused endiselt edasi. Nendel ikkagi on juured all, ma arvan.
Tanel (osutades šašlõkibaarile): Sellel majal on ka mingid juured all...
Inga: Inimesed kes Rakveres elavad, mäletavad seda maja mingite konkreetsete ruumidega, neile seostub see mingite konkreetsete inimestega, oma isiklike kogemuste ja mälupiltidega.
Tanel: Kui majal on juured, milleks on näiteks mälu, siis maja tüvi ja lehestik on nagu inimestes nende mälestustena. Seda kannavadad inimesed..
Inga: Jah, võibolla.
Tanel: Sinu hoonete põhistruktuur on kera või ring, sa kirjutasid pesa kontseptsionist ka, pesa ongi ring, see on nagu maailma loomine enda ümber, 360 kraadi. Miks neist vormidest kuidagi pääsu pole? Inimene üritab küll keerulisi konstruktsioone luua aga kõik taandub ikkagi sellisele ringile, mul kuidagi on nagu selline tunne...
Inga: Praegu enamasti ei ole ringikujulisi maju, on ikkagi nelinurkseid. Mulle meeldis mängida geomeetriaga, et on nii ringid kui ka nelinurksed majad.
Tanel: Aga nad on alati seest tühjad või?
Inga: Jah, nad on seest tühjad. Ja üks tähelepanelik vaataja küsis, miks neil uksi ei ole. Ka see pole minu jaoks oluline. Mulle meeldib see, et kuna nad on seest tühjad, pole neil katuseid. Nad on vertikaalses, mitte horisontaalses ühenduses. Uks ei pea tingimata olema külje peal, nagu me harjunud oleme.
Tanel: Kas see on tühjuse hõivamine, kui me selliseid maju ehitame? Või on see hoopis tühjuse ümber müüri loomine, mingi piiratud ala loomine?
Inga: Mulle tundub et meil on vaja lihtsalt seda pesa, turvalist kohta, mis on kaitstud väliste tingimuste eest. Paratamtult hõivab see tühja koha. See on tingitud vajadusest.
Tanel: See pesa mahajätmine tundub olevat keeruline. "Kiss and Fly" tähendab tsooni, kus sa millegi sellise, oma attachmendi maha jätad.
Inga: See on vaheala, ei ole üks ega teine, vaid sa oled kuskil seal vahepeal.
Tanel: Aga mis see tähendab, et kopsud on virmalisi täis, kui sa seda hüpet või sooritust teed?
Inga: Ma arvan, et see on selline tunnetuslik asi. Üritasin leida õiget vastet sõnades sellele tunnetusele.
Tanel: Sa tunned nagu kutset kuhugi mujale? Või peab see olema nagu mingi loodusnähtus, mis tuleb, kui sa selle pesa maha jätad ja hüppe sooritad?
Inga: Ega see pesa mahajätmine ei tähenda, et ma peaksin oma kodu maha jätma, et ma pean füüsiliselt kuskile liikuma. Mõtlen pigem seda, et sa oma peas suudaksid jätta oma kodu sinna, kus ta on. Kui sa mõtled kodu peale, siis inimene tihti mõtleb oma esimese kodu, lapsepõlvekodu peale, mis tekitab sooja ja turvalise tunde. Kui inimeselt küsida, mis on sinu kodu, siis ta hakkab kirjeldama oma lapsepõlvekodu enamasti. Sellega kaasneb palju soojust ja turvalisust. Nagu pelgupaik, sinu püha koda.
Tanel: Korraga mulle meenus, et see inimfiguuri laadne kujutis, kust tulevad valged niidid sinu installatsiooni majade külge, on nagu omamoodi virmalised, mis on kerkinud linna kohale.
Inga: Võib vaadata küll nii.
Tanel: Kas ta võib olla mingi teispoolsusele osutav sümbol, mida peaks meeles pidama alati, et ei oleks selle elavaga liiga seotud?
Inga: Ma üldiselt teen selliseid asju intuitiivselt ega mõtle konkreetselt teispoolsuse peale. Aga kõik need assotsiatsioonid on õiged, see võib olla nii seda kui teist. Ühel hetkel ma ei oska ära seletada asju, mida ma teen, need tunduvad lihtsalt õiged või mul on vaja ühendada erinevaid materjale mingite vahematerjalide kaudu. Minu jaoks loob ta dünaamika sinna ruumi, mingi liikumise, mille märk on kiir.
Tanel: Seoses hammastega mõtlen ma palju aja hammaste peale. Need teevad pidevalt tööd. Kui sa teed näituse või kunstiteose, siis see lihtsalt kaob, kui mitte füüsiliselt, siis ka tähenduslikus mõttes. Kuidas sa näed aja hambaid omaenda loomingu puhul, kas see peab aja hammastele vastu. Kas sa mõtled selliste asjade peale?
Inga: Ei, see ei ole teema, millega ma tegelen. Peab vastu niikaua kui peab. Ma ei taha ise jääda sinna kinni, ma tahaks nagu edasi liikuda.
Tanel: Need hambad valmistavad materjali ette, et see neelduks, transformeeruks. Savi osutab erinevate mälumislihaste peale, mis on ladestunud. Või on see hambakatt, mis tuleb paratamatult aja hammastele külge? Kui aja hambad teevad oma tööd (ma praegu lihtsalt improviseerin) ja muudavad kõik kaduvaks, siis midagi jääb nende hammaste külge, mille järgi me oma esivanemate elukombeid praegu teame. Midagi ikkagi kleepub sinna. Kõik sugugi ei muutu selleks savikrohvi laadseks asjaks. Aga huvitav, mille järgi see valik toimub...
Inga: Ma ei võta kunagi neid asju detailideni lahti. See on ilus mõte iseenesest, savi kleepumine, hambakatu link.
Tanel: Kuidagi tundub nagu, et see hambakatt osutab konkreetselt sellele savile. Ja savi sisaldab igasuguseid asju, ladestusi.
Inga: Savi materjalina meeldis mulle seepärast, et ta on läbi aegade olnud traditsiooniline maapõuest pärit ürgne materjal, väga märgiline.
Tanel: Aga see punane täpp... Kaart ja punane täpp. Kust see punane täpp tuleb? Ma hakkasin väga kahtlustavalt vaatama punast laiku padja peal, Liis Varese korteris.
Inga: See on väga lihtne. Mulle assotsieerus kaart – tavaliselt, kui sa kuskile sõidad, siis on kaardil “olen siin”, punane täpp.
Tanel: Aga ta jätab maha kaootilise joone? Selle punase täpi käitumine on ennustamatu? See on võibolla selline vaba lendamise tähis, millel pole kindlat trajektoori? Kust see punane täpp ilmus su teksti?
Inga: Ma arvan, et ta ongi koha tähis. Postament, mille sa maasse lööd – olen siin.
Tanel: Olgu, see on siis muutlik. Aga mask või fake – kuidas see siia ilmus? Kas see on ehk liikumisega seotud? Sa oled äkki vabam, kui sul on mask ees? Maskid emantsipeerivad. See on see karnevaliseerumine. Karnevalides on hierarhiad segamini löödud. Mask on millegi läbisurumiseks äkki vajalik?
Inga: See võib olla loomulik instinkt varjata ennast millegi taha.
Tanel: Võibolla isegi oma pesa varjata?
Inga: Jah, ka seda. Ennast varajata, pesa varjavata. Kui sa ennast varjad, siis sa juba tekitad pesa, sa oled peidus, ümbritsed ennast millegagi.
Tanel: Seal, kus on mask, seal on ka pelgupaik. Äkki see hüpe, kiss and fly, kui need virmalised on rinnus... äkki see hüpe ja mask on rituaal, mille abil sa saad oma attachmendist lahti, paned maski ette ja saad oma pesast eemale hüpata või siis on pesa sinuga. Sa ei jätagi oma pesa maha, vaid see on oma pesa leidmine iseendas, pesa on sinuga kaasas, kui sa lennuki peale lähed – mis iganes see lennuk ka ei tähendaks, see on sõiduk. Mask on võibolla üks rituaal, mida peaks tegema, et asju (ajutiselt) maha jätta.
Inga: Kõlab loogiliselt, võib olla küll nii.
Tanel: Liis Varesel on korteril kopsuröntgeni pilt. Kui ma seal esimest korda käisin, oli see pilt tal akna peal. Suunaga sinnapoole (osutab käega), mis see olla võib, äkki põhi? Ma mõtlesin, et kui õiget aastaaega oodata ja kui veab, siis äkki näeb nendes kopsudes virmalisi, sest taevas jääb nende kopsude taha. Kui see ikka on põhjakaar.
Inga (vaikib, segab lõket): Okei, jah.
Tanel: Kas muidu kõigile on kohale jõudnud, mida sa tahtsid öelda siin? Või kas
tunned, et oled öelnud, mida sa tahtsid öelda?
Inga: Arvan küll, et sain öeldud, mida öelda tahtsin. Kas ja kuidas see kõigile kohale jõuab, on iseasi. Aga üldiselt mulle meeldib kuulata, kuidas inimesed näevad tööd, mitte rääkida sellest, kuidas ma seda mõtlen, see tekitab laiema pildi.
Tanel: Minu jaoks on see nagu tempel, mis võiks pidevalt siin olla, et inimesed saaksid käia mälu üle mõtlemas, nii nagu ongi olemas templid, spirituaalne ruum keset linna.
Inga: See, millega ma alustaisn, oligi pelgupaik. Kui ta niimoodi mõjub, siis ta on juba õigel teel.
Tanel: Achille Mbembe on kirjutanud arhiveerimisest kui kronofaagiast, aja neelamisest. Sellega kaasnevadki sellised asjad nagu templid või hauad, surnuaiad. Haud ja surnuaed on ka nagu see koht siin. Sinu majad ka võiksid mingisuguse kultuuri hauaplatsid. Aga tempelon see kindlasti, seal on dünaamiline olukord, seal on vahekord kaduva ja jääva vahel, kuigi miski pole seal jääv, sest see on materiaalne. Aga ta loob inimestega suhte, kus neile tundub, et miski on jääv ja miski on kaduv. Kunsthambad tunduvad näiteks olevat jäävad aga nad ju ikka lagunevad mingi aja jooksul. Aga savikrohvi kontrastis tundub, et nad jäävad alles, et on mingid asjad, mis jäävad alles, näiteks aja hambad. Teine asi on su vanemad tööd, mis on seinte peal. Mul tekkis tunne, et need on vaimud, inimeste vaimud, sest nad on inimkujulised. Tundub, et mingi vaim on võtnud vormi ja ta on inimese kujuline. Samas on mingi vaim võtnud vormi, et teha need savimajad, mis on ka inimtekkelised. Aga siis seal vahel on lilled, nagu need siin aias. Me ei tea, mille või kelle vormi need lilled on võtnud. Kas iseenda vormi? Et inimene võtab iseenda kujulise vormi, lill võtab iseenda kujulise vormi.
Inga: Jah, ma arvan, et need graafilised tööd viitavad kujutlusvõimeline. Miks ma tundsin, et tahaksin kasutada neid siin töös, on see, et mulle tuli meelde, kuidas nad kasvasid välja pideva kujutlusvõime stimuleerimise käigus graafiliste lehtede loomisel. Tol korral sai palju tegeletud unemaailmaga, valgete linade vahel. Ja kui sa hästi pikalt oled sellises tühjuses ja vabas valges ruumis, siis see on hästi hea stimulant kujutlusvõimele. Ja ma tahtsin seda lihtsalt jäädvustada tõmmistena graafilistele lehtedele. Mulle tundus, et see kõlaks hästi kokku mälu ja kujutlusvõime teemaga.
Tanel: Kuulsin hiljuti ühelt inimeselt, et meie planeedil on praegu inimtekkelist mateeriat rohkem kui looduslikku. Ja kui inimene paneb enda loodud mateeriasse oma hinge ja looduslik mateeria jääb sellele alla, jäävad looduse vaimud ripakile ja otsivad kohta, kuhu minna.
Inga: Ma ei ole päris kindel, kas vaim on eraldiseisev või ta on su enda peas.
Tanel: Või ta on selles nõgeses, nii palju kui seda nõgest on.
Inga: Aga sina paned selle vaimu talle sisse.
Tanel: Ma nimetan seda lihtsalt vaimuks. Pigem mõtlen seda, et maa seest korraga kasvab välja nõgese kujuline nõges. Ja ta on just nõgese, mitte auto või selle putka kujuline. Ja sa võid alati kindel olla, et ta on nõges. See on kuidagi selline paradoks...
Lõke suitseb. Kostuvad hakkide hüüatused. Majast kostub installatsiooni heli. Aegajalt kiikab maja taha mõni inimene, tervitab ja ütleb paar head sõna näituse kohta. Tänavatel kõnnivad inimesed, kes kannavad endas Inga installatsioonist, Liisi korterist ning Bohdana ja Daria raamatust saadud kogemusi. Need kogemused on nagu puulatvades rohetavad lehed, mida juured mitte kunagi ei näe.
