_„Päike, esimene tähtede seas, näib olevat kaotanud oma tavapärase valguse ja võtnud sinaka tooni. Paneme imeks, et ei näe keskpäeval oma varju, tunneme, et tema võimas kuumus on hääbunud ning et nähtused, mis käivad kaasas põgusa varjutusega, kestavad aasta läbi.

Ka Kuu – isegi täiskuu ajal – on kaotanud oma loomupärase hiilguse. Kummaliselt on seni kulgenud see aasta. Pole olnud talvetorme, kevade mahedust ega suvekuuma. /.../ Tundub, nagu oleksid aastaajad segi paisatud, ning tavaliselt õrnades sadudes valmivaid vilju ei saa kuivanud maast otsida. /.../ Et te aga mu kirjeldatud taevamärkide pärast liialt ahastusse ei satuks, pöörduge tagasi looduse juurde ja mõistke nende tavainimeses hämmastust tekitavate asjade põhjust.“_
Cassiodorus
—
“Millal see kõik lõpeb?”
Mitte kunagi.
—
Aasta ilma suveta on tehnoloogiline rännaklavastus, mis leiab aset düstoopilises lähitulevikus. Lavastuses on kasutusel motion tracking andurid etendajate kehadel, mis annavad näitlejatele võimaluse nihestada reaalsust vahetada nahka ja keskkondi.

Mikk-Mait Kivi tegeleb viimasel ajal peamiselt sellega, et mõtestada enda jaoks inimlikkust läbi tehnoloogia. Seetõttu on muutunud talle oluliseks läheneda tegemistele ja teostele objektorienteeritult. Kivi huvitab, kuidas inimlikud huvid täiustavad tehnoloogilisi võimalusi ning mida asjad ja tööriistad mõtlevad. Miks nad on olulised? Mida nad öelda tahavad? Sellistele küsimustele vastuseid otsides leiab ta visuaalseid tõlgendusi maailmast ja rakendab neid nii teatris kui muus kunstis.
Mikk-Mait Kivi on tegelenud visuaal- ja teatrikunstiga aktiivselt umbes 10 aastat, töötanud kunstnikuna Von Krahli teatris, viimased 5 aastat vabakutseline visuaalkunstnik.

Emer Värk on vabakutseline visuaalkunstnik, kes keskendub peamiselt teatrile/etenduskunstile video ja visuaalide kaudu, puudutades stsenograafia, valguskujunduse ja videokunsti piire. Värk tegeleb oma loomingus põhiliselt meele taju, tuju ja tunnetega. Põimides filmi, videot, erinevaid tehnoloogiaid ja ruume, on ta loonud visuaalseid kujundusi erinevatele etenduskunsti suurvormidele.

Renzo van Steenbergen on Hollandis sündinud mustlaspäritolu rändur, kellel on ülikoolikraad Haagi kuninglikust kunstiakadeemiast. 1990ndate alguses hakkas ta looma varajase muusikatarkvara abil muusikat ja tegelema DJ-tööga ning tegutseb 2001. aastast rahvusvaheliselt vabakutselise kunstnikuna installatsioonikunsti, muusika ja kompositsiooni, filmi, live-kino ja digitaalkunsti, kaasaegne tantsu ja teatri alal. Ta on loonud muusikat ja helikujundusi erinevatele teatrilavastustele Eestis ja mujal ning teinud koostööd Sasha Pepeljajevi, Dogtroepi, Von Krahli teatri, Alissa Šnaideri ja Mart Kolditsaga.Tema looming käsitleb energia, tiheduse, keerukuse, liikumise, samaaegsuse ja vägivaldse ilu küsimusi ning tegeleb sageli ulatuslikult ka ruumi kui peamise kompositsiooniparameetriga. Viimane koostöö eˉlektroniga on aastat 2022 loodud installatsioon Portaal koos Kristjan Pütsepaga, mida on eksponeeritud Baltoscandali festivalil, Aavistus Festivalil ja Von Krahli teatris.

Üüve-Lydia Toompere on Berliinis tegutsev vabakutseline kunstnik.Ta tunneb erilist huvi sotsiaalsete kontekstide vastu ja see motiveerib teda etenduskunstnikuna. Üks tema töömeetodidest on leida uusi viise, kuidas kaasata ühiskonda ja inimesi oma lavastustesse. Viimasel ajal on Lydiat hakanud huvitama klubi, fetiš ja postitantsu skeene ning talle meeldib esineda ja modellitöid teha nendes maailmades oma alter ego Fluxxious nime all.

Johhan Rosenberg töötab tantsu ja performance väljal. Koreograafia, tantsu ja klassikalise muusika taustaga, loob ta etendusi teatri, galerii ja underground-skene ruumidele. Ta on esitanud oma teoseid Hollandis, Venemaal, Saksamaal, Belgias, Lätis, Soomes, Suurbritannias ja Eestis ning osalenud mitmes projektis esineja ja dramaturgina. Ta on saanud Eesti Teatripreemia tantsuauhinna 2022 koos Jette-Loona Hermanisega etenduse "Eden Detail'' eest ja on nomineeritud 2023. aasta auhindadele samas kategoorias sooloteosega "Traps". Tema loomepraktikas muutuvad keele ja identiteetide funktsionaalsused kehastunud kontekstideks, fiktiivse keskkonna loomise protsessi suunas.