Udo Kasemets nägi muusikat, kui inimese ühte püüet universumi mõista. Antud teos on toonud universumi struktuurid otseses mõttes partituuridesse ning U: ja eˉlektron omakorda muudavad need jälle osaliselt nähtavaks liitreaalsuse (augmented reality) abil, lummavatest helidest rääkimata.

Kõik tsükli “Timetrip to Big Bang and Back” teosed on seotud erinevate kosmoloogiliste nähtuste ja aeg-ruumi teemaga. Algselt oli teos mõeldud esitamiseks koos tantsijate, videoprojektsiooni, elektrooniliste helidega. Seekord tulevad esitusele “Messiermusics”, mis lähtub Charles Messier’ konstellatsioonide kataloogist, “Harmonices Mundi of Johannes Kepler”, mis omal moel modelleerib Päikesesüsteemi, “Galactic / Quasaric Supersonics”, mis mõõdab nähtavat universumit ning “Hadrondo”, mis tungib elementaarosakeste maailma.

Et seda kõike teha kuulaja meeltele paremini tajutavaks, on kasutusel liitreaalsuse (Augmented Reality) tehnoloogia, mis toob kontserdisaali taevakehad ja nähtused, mis võivad asuda tuhandete valgusaastate kaugusel. Kontserdil on kasutusel kaks erilist instrumenti - Columbine ja Amaranth, mis ehitatati instrumentide autori Gayle Young (Kanada) juhiste järgi.

Avangardmuusika suurkuju Udo Kasemets (1919-2014) on üks unikaalsemaid, radikaalsemaid ja huvitavamaid Eestist pärit heliloojaid. Teda on naljatamisi nimetatud kõige vähemtuntud kõige kuulsamaks eesti heliloojaks, kelle kohta leidub artikkel vast igas väärikamas muusikaentsüklopeedias. Kanadas, kus Udo Kasemets veetis suurema osa oma elust, nimetati teda „ilmselt kõige kompromissitumaks muusikuks Kanada muusika ajaloos”, tema mõju Toronto muusikaelule ja järgnevatele põlvkondadele on raske ülehinnata.

Ansambel U: on aktiivseim ning tuntuim uue muusika ansambel Eestis. Ansamblile on iseloomulik tundlik kõlapilt, avatus julgetele eksperimentaalsetele ideedele ning ka kõige nõudlikumate teoste esitamine dirigendita. Kõrvuti eesti nüüdismuusika festivalidega on U: esinenud olulistel rahvusvahelistel festivalidel. U: tegeleb nii uue muusika klassikasse kuuluvate teoste kui ka eksperimentaalsete kompositsioonidega. Üks ansambli oluline suund on süvenemine improvisatsiooni ja ebatraditsioonilise notatsiooni tõlgendamist nõudvate teoste ettekandmisesse.

Kristjan Jansen on e‾lektroni koodivõlur, kes vaatab tähistaevast nagu ühte struktuuri, koodi, maatriksit, süsteemi. Samas tunneb, tajub ja oskab ta selle süsteemiga ka ümber käia ning sellest uusi struktuure luua. Kristjan on kasutajakogemuse (UI) disainer, insener ja koolitaja.

Mikk-Mait Kivi tegelenud visuaal- ja teatrikunstiga aktiivselt umbes 10 aastat, töötanud kunstnikuna Von Krahli Teatris. Viimasel ajal proovib mõtesteda inimlikkust läbi tehnoloogia. Seeläbi on muutunud oluliseks läheneda tegemistele ja teostele objektorienteeritult. Teda huvitab, kuidas inimlikud huvid täiustavad tehnoloogilisi võimalusi ja mida asjad ja tööriistad mõtlevad. Miks nad on olulised? Mida nad öelda tahavad? Sellistele küsimustele vastuseid otsides leiab ta visuaalseid tõlgendusi maailmast ja rakendab neid nii teatris ja muus kunstis.