Selles lavastuses tegeletakse koreograafia kui omaette keelega. Lähenedes koreograafiale omakorda kui fikseeritud kehalisele materjalile, mis omakorda vajab teksti. Teksti, mis seda kirjeldab, aga sarnaselt lavastuse enda olemusele ei anna lõplikku vastust, mis see on vaid pigem loob võimaluse võtta seda sellena, mis ta on.

Ruslan Stepanov on tantsija ja koreograafina töötanud Vanemuise balletitrupis, elanud ja töötanud Saksamaal Görlitzis ja Berliinis. Hetkel tegutseb vabakutselise looja, etendaja ja õpetajana Eestis.

Oma töös on Ruslan käesolevaks hetkeks jõudnud arusaamani, et ei saa teisiti kui süveneda loomingusse läbi koosloome. Selleks on ta kaasanud etendajad ja kaaskunstnikud, kellel kõigil on välja kujunenud oma tugev individuaalne kohalolu, mis omakorda seab väljakutse teineteisele ruumi andmisel. Ruslan käsitleb kaasatud kunstnikke kui kaasautoreid, sest protsessi käigus tõstatab ta küsimusi, millele vastab neist igaüks individuaalselt samas tervikuna interpreteeritakse seda üheskoos. Seega nii küsimus kui vastamise fookus on ühine, aga vastuse vorm sõltub sellest, mis keeles keegi publikuga suhtleb.