Öömaaeg kutsub vaataja öisesse varjupaika – aega, mil kehad otsivad ulualust ja kogunevad enne hommikust hajumist. See on öö oma aeg: tants pimeduses, mis kestab kuni rütmi lagunemiseni. Need on liikumised, mida ei saa arhiveerida, sest neid pole näha. Kokku tulemine kui vanim inimlik vajadus. Aastast aastasse korduvad mustrid ja rütmid, söömine ja joomine, sündimine ja suremine, suguühted ja kehalised ringkäigud:

kui keel sai märjaks:
nime ei tea, see sugusant on vot oopis soolaveest
uut keha koob ta omi üle paiskund näki rooja seest
kõõlused kõrisevad ja maod maos maadlevad
kehas lihad puitunud ja luud kuivas luitunud
puit verd higistab, nahk tõrjub nahka
koomal kehad sittujad, pilud, võlud mustrivad
lõugade kaosest hauvad hambad, keeled persest ussivad
varesele kere peale, mustreid sisse trussivad

verest voolanud jõgedeks, rahvaste ränded
meri mässab, maa sünnib, üdid kokku rämmab
kaosest kord, hullus kants
see samm lõi mäe,
samm lõi jõe
mäegede liikumisest kerede tants
see kants ei kuulund meile
ilma viimne hinge
maakamak nihkub, liibub üle, merre
luuüdi niiskub, puusüü, mul karvad üle kere
lõpused tolmavad jäsemed tantsi, tantsi
ja vat, vaid vaim pole selle vastu, kel tantsida saab taip
põhjus põrkuda, liibuda ja kehi kokku hõõruda
ja lõkke ümber istuda ja naljaks tüli kiskuda ja ühel häälel hõigata ja kooris kõvalt karjuda ja ühte kokku tatsuda ja maitseda ja katsuda ja öösse päeval kukkuda nii saime ainult kesta kusta haihtuda

Lavastus koorib pärimuse lahti kuni inimkonna alguseni, avades rahvaste sünni, kultuuride rände ja nende võõrandumise ning viisid, kuidas me tänapäevases maailmas liikumist pidevalt ümber kodeerime. Öömaaja pärimus on kehastunud mälu. Selle mustrid ja rütmid eksisteerivad meist sõltumatult – enne ja pärast meid.