KUS SA OLED?
mõttelised tegelaskujud:
Hool - loodetavasti inimene
Mittekuuluja - ma olen inimene
Kuuluja - ma sain inimeseks, siis aga lakkasin olemast inimene
Puutumatus - kas see saab üldse olla tegelaskuju?
HOOL
"Đje Si?" küsin ma, seistes keset korteri elutuba. Montenegros tähendab see "Kuidas sul läinud on?", kuigi küsimuse otsene tõlge oleks pigem "Kus sa oled?". Võib ju inimese asukoht kõneleda sellest, kuidas tal läheb. Samuti võib inimese käekäik osutada tema asukohale.
Tänan küsimast, olen elutoas. Laest ripub alla valge niit. Kogu korteri ruumala on koondunud, võibolla isegi klammerdunud selle niidi külge. Habras niit muudkui aga ripub. Teatavas mõttes ripub see korter iseenda küljes. Ja see on hea, et talle on ulatatud see niit. See hele ja õrn lootuskiir. Siis ei vaju ta mitte kunagi sohu.
"Đje Si?" küsin ma. Olen magamistoas. Katsun seina. Sein, kas keegi on sind kunagi üldse katsunud? Kui on, siis kuidas? Kuidas me tavaliselt seina katsume? Haamri ja naelaga. Trellpuuriga. Pahtlilabidaga. Naaskliga. Sa oled alati kindel ja toetav. Sinu külge riputame me risti Jeesusega. Sa hoiad meid üleval, hoiad lage me pea kohal. Sa hoiad põrandat vaos.
Kas me võime sind emmata, Sein?
Keegi on kiskunud su küljest krohvi, see vedeleb põrandal. Osa on veel sinu küljes kobrutamas. Aga krohvi alt paistab juba kivi või paneel. Kas see ongi see, millest sa tehtud oled? Kas see ongi su tõeline olemus? Need krohvialused kivimaardlad on seinte tegelik ressurss. Kas keegi on asunud neid kive kaevandama? Mida ta küll kividega peale hakkab? Kas ehitab uue korteri?
Sulgeme silmad. Kuulame.
Kähisevad hingetõmbed. Sammud. Ukse avamise ja sulgemise heli. Sagin. Rahva liikumine. Palju segadust. Segased helikatked, mis tulevad kõlaritest ja inimeste suust. Või seintele kleepunud ajalehetükkidelt. Ei. Silmad on ju suletud. Nüüd kõneleb korter.
"Mul on kahel vanaemal olnud samasugused korterid!" ütleb keegi (üks tuttav arhitekt). "Mul on lapsepõlvemälestused kahest erinevast kohast nagu täiesti mixed up siin!"
"Täpselt sama kujundusega, jah?!" küsin.
"Täpselt! Iga koha kohta võin rääkida sulle lugusid."
"Kuidas näiteks nende kappidega siin on?" küsin, osutades koridori ja köögi vahelistele esikukappidele.
"No seal oli mingi riideposu üleval ja puukasti pandud õmblusmasin. Ja siin olid toiduained."
"Sahver? Oli külm siis seest?"
"Ei olnud. Lihtsalt köögikapp. Köök on suht väike."
"Aga kumb on rohkem magamistoa moodi tuba. Kas see (esikust paremale) või see (elutoast paremale)?"
"Ühel vanaemal oli elutuba siin (esikust paremal)!"
"Siis ei pea külalisi kutsuma isiklikku ruumi. Võibolla sellepärast!"
"See on lahe, kui lähed mingisse võõrasse kohta. See on tüüpprojekt ja kõik need mälestused ujuvad pinnale!"
Jutuvada, uksed avanevad ja sulguvad. Sammud. Fotoaparaadi klõpsud. Fonoluku helin. Koputus uksele. Korter tervitab meid sellisena nagu see praegu on. Ja meie tervitame korterit, tänulikuna ruumi eest, kus kuulda ja olla kuuldud.
MITTEKUULUJA
"Đje Si?" küsin ma endalt. Kõik elav ja vabalt ringi lendav on jätnud maha oma kuivanud tiivad. Suhkrutoos on saepuru täis. Seinad on nahka ajanud. Või on neid elusalt nülitud. Pigem on keegi püüdnud end neist seintest läbi kaevata. Aga tapeedialused kihid on endiselt alles. Neilt vaatavad vastu eelmiste elude deemonid. Neid ümbritseb düsfunktsionaalse kollektiivse mälu surnud tekst, mis ei tähenda mitte kui midagi. Kui avada silmad, saabub kohale gravitatsioon. See on justkui mitu veoautokoormatäit killustikku. Kui sulgeda silmad, hakkavad kostuma tapeedialuse maailma karjed ja oiged. Need on vaimud. Vaimud eelmistest eludest.
Keegi on kraapinud seinalt krohvi. Paksud tükid vedelevad põrandal. Osa seinast saab nüüd vabamalt hingata, osa seinast veritseb. Kui teil seda lugedes raske hakkab, soovitan teha kinnihoidmise-lahtilaskmise harjutusi.
Miks tänapäeval kooritakse maha kõik kihid, nii et vaid palgid või tellised jäävad alles? See on alateadlik soov koormast vabaneda, kaalus alla võtta. See on pornograafia mõju, kus kõik viimseni on eksponeeritud ja ka siis pole küllalt. See on tugev vastureaktsioon nõukogude modernismile, mis vaid kuhjas ja kattis, summutas, varjas, tuimestas, täitis.
Keegi on krohvi lahti kraapinud. Võibolla küüntega. Ma loodan, et ta kasutas seda respiraatorit, mis ripub akna küljes. Või ahmis ta kõik endale kopsudesse, mis on nüüd rasked nagu kaks tsemendikotti? Gravitatsioon - see on kaks tsemendikotti, mis on riputatud eloa lakke, õrna valge niidi otsa! Eks proovige nendega hingata!
Keegi on verd köhinud. Ilmselt siiski hingas ta endale krohvipuru sisse. Padjal on punane plekk. Padi on elutoas tugitoolil. Tugitooli ees on laud, millel on Pereci raamat, hulk vanaldasi suhkrutükke ja plastmassist number 34.
Number 34. On see korteri number? Või tähistati kellegi sünnipäeva? Surmapäeva? Päeva, mil kõik lootused otsa said?
Päeval, mil taibatakse, et ees ei oota enam midagi, võib tekkida tung kümne küünega seintest krohvi lahti kiskuda ja kogu korter molekulideks lammutada. Nagu vannituppa sulgunud Klaus Kinski. Ja puru endale kopsudesse hingata. Minevikku klammerduda. Teha krohvipurust triibud elutoa lauale ja need endale hinna tõmmata. I eat time, I excrete time! Terve korteri võib endale ninna tõmmata, kui oled minevikunisade külge klammerdunud junkie. Selline, kel on hiiglaslikud mälumislihased ja tsemendist kopsud, mis võivad sama hästi olla ka munandid, mis on nii suured, et neid võib kasutada toolina. Organid käivad ikka kahekaupa. Nii on meil korter ja šašlõkibaar.
Köögis on üks ammune kopsuröntgeni pilt. Kunagi olid need kopsud veel rikkumata ja roosad. Oli palju ees, mida sisse hingata. Kõik need värsked, lootusrikkad õhumassid, mis voogasid välja tammelehtedest seal üleval mäe otsas.
Võibolla on siin korteris keegi hoopis sündinud? Sündinud 34 aastaselt! Pressinud tsemendi oma kopsudest välja ja kritseldanud näpuga selle sisse "Volja". Vabadus! Elu! See on valge habras niit, mis hoiab üleval raskeid tsemendikotte. Meil on valida, kas me klammerdume nende kottide külge, või laseme lahti. Oleme nagu see valge niit, hingame. Ja ühtäkki on meil jälle kopsud, roosad ja süütud, sellised nagu nad olid alguses. Ja miljonid tammelehed seal mäe otsas toidavad meid värske hapnikuga. Selline see elu, see vabadus kord juba on. Nagu kiik. Kui teed hoogu, liigud. Kui ei tee, ei liigu. Kui hingad, on sul õhku. Kui ei hinga, siis ei ole.
Vaatan patja lähemalt. See plekk on erkpunast värvi. Tundub nagu huulepulk.
KUULUJA
See on esimene kord, kui ma tunnen end kuulujana. See ei tähenda seda, et ma kuhugi kuulun, vaid pigem, et miski kuulub mulle. Ja see miski on arusaam veast ja eksitusest. Mingi autentne kogemus, mingi õppetund, mõistmine. Ja küsimus pole üldse selles, kas padjal oli vereplekk või huulepulk. Vaid minu automaatses projektsioonis - nendes tsemendikottides, millest ma räägin siin.
On korter. Ma ei tea, kas neutraliseeritud või pingestatud. Aga see võib paljastada mu psüühika olemuse, kui vaadata mu esimesi märkmeid ja hilisemaid projektsioone. Kõige turvalisem on end peita Bohdana ja Daria raamatu taha. Läbida korter neljas rollis, ja siis mõne rolli kattevarjus teha midagi instinktiivset, mõne rolli kattevarjus teha midagi, mis kõigile peaks meeldima või vähemalt vastuvõetav olema. See, mida teen instinktiivselt, ja see, mida teen enesekontrollist lähtuvalt, võib vaatajale segaseks jääda. Niisiis ütlen ära, et kõige tugevamalt elasin ma oma tungi välja Mittekuuluja rollis. Ikka see vereplekk. Ikka need tsemendiga täidetud kopsud. Ikka see raskus ja see äng. Sest mul endal on mitu korterit (ei, tegelikult teeb see ikkagi sama välja, mis üks korter), mis mind kiskjaliku aplusega alla kugistavad, ja mu kõige käepärasem kaitsevahend on agressioon, mis on jällegi kõige tugevam köidik selle korteri küljes.
Eksimused on ränduri kodustajad. Kui ma sain teada, et padjal pole mitte mingisugust vereplekki, muutus kogu mu ülesehitatud süsteem millekski selliseks nagu on läbiligunenud ja seina küljest lahti kooruv tapeet. Tüütu vana tapeet, mille all on palju veel tüütumaid kihte. Ja need kõige viimased kihid, milleks on tavaliselt vanad ajalehed, ei taha seina küljest üldse lahti tulla. Neid peab siis muudkui niisutama ja noaotsaga, pahtlilabidaga või traatharjaga maha nühkima. See on ühelt poolt suur vabanemine - sa tunned, kuidas krohv sügeleb. Teiselt poolt kaasneb sellega tohutu hulk emotsioone, millele algselt võis küll väljastpoolt kinnitust leida.
Kes üldse on Kuuluja? See ei saa jääda formaalsele tasandile nagu päritolu või elukoht. Need on täiesti ebaolulised asjad. Kuuluja ja mittekuuluja on sättumused, orientatsioonid. Minu kese on olnud Mittekuuluja poole kaldu. Sest Rändurimaa on ego laiendus. Kõik, mida kohtad teel, integreeritakse su maailma või sülitatakse see välja. Ja kohe sülitan ma ennast Kuulujana välja. Miks? Sest ma tunnen ennast nagu putukas. Mingi ebamäärane putukas, mis ei ole lepatriin, vaid pigem tarakan.
PUUTUMATUS
Ühel öösel Rakveres ärkasin ma üles, haarasin diktofoni ja sonisin:
Inimene on kosmos, inimene on lõpmatus ja me tahame teda vangistada mingite pisikeste illusioonide külge, mis on väiksed vangikongid. Korter. Korteris on palju kosmost. See ei ole väike vangikong, vaid selles on palju kosmost. Ta ei anna meile seda kodu ega turvalisust ega paikapaneku identiteeti. Ma ei saa talle peale tõmmata mingisugust traumalugu. Ainus, mis lohutust pakub on installatsioon shashlõkibaaris. Ja need on ühtlasi peied ja mälestamine, celebrationi koht. Seal on õigusega tehtud need savist majakesed, mis näitavad ära, kuidas me attachmenti vormime siin kosmoses.
