Kas sõpradeks saadakse või hakatakse? Kas sa mäletad kui me esimest korda kohtusime? Kui see hetk mulle meelde ei jää, kas see oli siis mõttetu? Mis on olulisem: kas see, mida teha, miks teha või kuidas teha? Kas üks inimene kolmest on alati välja jäetud? Kui on nii hea olla hea siis miks üldse olla halb? Kas on olemas mingid kirurgiliselt täpsed sõnad, millega on võimalik öelda kõige raskemaid asju nii, et ei ütlejal ega kuuljal ei oleks valus? Kas ühisarvamus on illusioon või hallutsinatsioon? Kas lõpuks on võimalik neid hetki uuesti esile kutsudes neist mingi mesimagus essents välja nõrutada? Kas see kõik oli lihtsalt ettekääne, et saada sõpradeks? Kuidas on nii, et kuigi sa teed lihtsalt mingit perfokat, siis see lõpuks ikkagi muudab su elu? Kui saab öelda, et ma elan, siis miks ei saa öelda, et ma kunstin?

“tsau mis teed” on kaks suve ja ühe talve kestnud koostöö, mille jooksul ajasime taga sõprust ja seda, millest see siis ikkagi koosneb ning milliseid tingimusi on selle õide puhkemiseks vaja. See, mille me üles leidsime, on nagu jalgratas, sest seda uuesti leiutada ei ole vaja, ning selle praktiseerimine nagu jalgrattasõit, sest kui sa selle kord ära õpid, siis ei ole seda võimalik enam kunagi ära unustada.
Nele Tiidelepp, Henri Särekanno ja Siim Preiman on mõttekaaslased, kelle praktika on seni võtnud eri vorme nagu nomaadsed kunstiplatvormid, erinevad bändid, performance’id, näitused, raadiosaated, festivalid. Nelel on bakalaureus EKA installatsiooni ja skulptuuri osakonnast ja hetkel õpib ta Justus Liebigi ülikoolis koreograafia ja performance’i magistris. Siim on õppinud EKAs kunstiteadust ja kaasaegset kunsti ning töötab Tallinna Kunstihoones kuraatorina. Henri on õppinud, et küsimus ei ole selles, kes talle loa annab, vaid selles, kes teda takistab.