Inimeses hoitud

Taavet Jansen, Liis Vares

Astud näitusesaali nagu kehakoopasse, teod väljendavad vaid reetlikkust. Ene Mihkelson

  • Autorid, lavastajad:Taavet Jansen, Liis Vares
  • Valguskujundaja:Jari Matsi
  • Heli- ja videokujundaja:Taavet Jansen
  • Dramaturgid, koreograafid:Liis Vares ja AI
  • Etendajad:Germo Toonikus ja Liisbeth Kala
  • Programmeerija, veebidisainer:Kristjan Jansen
  • Produtsent:Kati Saarits
  • Kaasprodutsendid:EKA, e⁻lektron

„Astud näitusesaali nagu kehakoopasse, teod väljendavad vaid reetlikkust. Sisikonnast otsitakse ühte ja kõikemääravat tähendust. Surnud ei taha keegi olla, kuid aju tahetaks justkui seestpoolt katsuda. Ilu ei tule enam arvesse. Valu ei tule arvesse, kordamise täpsus otsustab kõik.“
Ene Mihkelson „Ahasveeruse uni“, lk 110

„Inimeses hoitud“ oli lavastatud installatsioon / pikale venitatud etendus, mis esietendus festivali SAAL Biennaal raames 21. augustil ja kestis 13. septembrini 2023 EKA Galeriis Tallinnas ja veebilehel human.elektron.art.

Kunstnikud võtsid eesmärgiks luua keskkond, kus inimesel oleks turvaline ja soe nagu emaüsas. Nad uurisid, kuidas seda tunnet ruumi luua nö „palja“ galeriiruumi ja teatri tehniliste vahendite abil. Kunstnike soov oli nähtavale tuua kaasaegne soolestik ja soonestik (veebiruum, juhtmed), mis meid elus hoiab ja toidab, üksteisega ühendab. Nii tekkis füüsilisse ruumi „turvamull“, kus heli- ja valguskujundus, videoinstallatsioonid, objektid ja liitreaalsuse kiht kutsusid ruumis pikemalt viibima, teose erinevate osade vahelisi seoseid otsima ning teose dramaturgiat kaaslooma ja etendama.

„Inimeses hoitud“ võimaldas publikul veebilehe kaudu külastada füüsilist ruumi, saata sinna sõnumeid ning otsida kontakti sealsete külastajatega. Füüsilise ruumi külastaja sai olla vahendaja, kogeja või veebikülastaja samaaegselt. Nii sai üksteisele esitada kujutluspilte, mälestusi, mõtteid, anda eemalviibijale hääl ning olla ise ära kuulatud. Kasutada võis kõiki maailma keeli. Kõik veebilehele sisestatud sõnumid salvestusid liitreaalsuse kihti, kõik sissesositatu salvestus. Galeriiruumis oli live-kaamera, millele oli igal külastajal vaba ligipääs. Iga päeva lõpus palusid kunstnikud tehisarul teha kõigi külastajate poolt sisestatud sõnumitest haiku vormis kokkuvõtte, mis liideti kokku ühe live-kaamerast püütud kaadriga – nii tekkis kollektiivne päevik ajast ja inimestest, kes selles teoses viibisid ja seda vormisid. Lisaks sai publik olla kaasas toimuvaga WhatsApp grupi vahendusel.

Samavõrd kui valmis kunstiteos oli „Inimeses hoitud“ kontseptsiooni kehastus, mudel, mida koos publikuga uurida ja läbi mängida. Kunstnikud veetsid ise 21 päeva paralleelselt publiku ja teosega koos residentuuris, jälgides inimeste käitumist, reaktsioone ning asetades iseendid publiku rolli. Lisaks jälgisid protsessi ja andsid kontseptsioonile omapoolse tõlgenduse kaks noort näitlejat. Kogu näituseperioodi jooksul toimus neli performatiivset eriüritust – kõik selleks, et selgitada välja, milline potentsiaal võiks sellistel hübriidsetel ruumidel tulevikus olla.

Miks see on oluline?

Jeanette Winterson kirjutab oma raamatus „12 Bytes“, et oleme jõudnud aega, kus digitehnoloogia mõjul on inimeseks olemise tähendus muutunud. Ta kirjutab: „…mateeria toimimise ja abstraktsete vaimsete protsesside ühendavaks lüliks on selle, mida kutsume „reaalseks“ uuesti ette kujutamine. See uuesti kujutletud ‘reaalne’ on varsti see, mida kutsume maailmaks.“

Digitaalsesse võrku ühendatud tehnoloogiline seade on kui inimese lisajäse, mis aitab kombata ja tajuda maailma. Kaasaegse inimese reaalsus on endiselt tajutav läbi füüsilise keha, kuid ta on ka pidevalt võrgus ja ühendatud kõigi teiste kehadega maailmas, kellel on reaalsuse pikenduseks mõni ekraan või nutiseade.

Just selle uue „reaalse“ ettekujutamisele ja läbimängimisele on autorid pühendanud oma viimase viie aasta loomingu. Autorid usuvad, et kunst võiks kaasas käia ühiskonna arenguga ning olla see valdkond, mis näitab teed, kuidas tehnoloogiat meie eludesse mõtestatult paigutada. Selle asemel, et keskenduda sellele, mille oleme kaotanud, huvitab see, mida on meil tulevikus võita.

Vaata lisaks: „Kõik Loeb/ the reader“, „Kus sa oled?“, „Hundid“ ja „Memento