- Autor:Liis Vares
- Tehniline tugi:Taavet Jansen (digitaalne ruum), Marko Odar (kiik), Magnus Andre (füüsiline ruum)
- Virtuaalse ruumi erilahendus:Kristjan Jansen
- Produktsioon:e⁻lektron
- Produtsent:Eneli Järs
- Koostööpartner:Baltoscandal
- Fotod:Alana Proosa ja Epp Kubu
- Eriline tänu:Hannes Vares, Virve Vares
Liis: Tulin siia paar aastat tagasi, et lihtsalt olla. Olin siin varemgi külas käinud, kuid sel korral tulin ma kohta, mil polnud funktsiooni, inimesed olid lahkunud. See ruum lihtsalt oli, hoides asju ja aega, ilma ootuste ja nõudmisteta. See võlus mind. Ma vajasin teda. Nii hakkasime koos olema. Ta hakkas mind suunama ja peegeldama, mina tähele panema ja järgnema. Kõik, mis siin on , on juba kord olnud ja ka alles ees. Nüüd oled sinagi siin. Tere tulemast!
Selle korteri näol on tegemist tüüpilise 1973. aastal ehitatud kõigi mugavustega korterelamus asuva elamispinnaga, kus igal ruumil on olnud oma kindel funktsioon, mis on aastakümneid määranud siin elanud inimeste olemise-ja liikumise viise ja rütme. Sellel korteril on oma minevik ja tulevik, kuid meie fookuses on see konkreetne aeg ja need inimesed, kes kohtuvad siin 6.- 9. juulil.
Liis Vares on koreograaf ja kunstnik. Tema praktika keskmes on kaasaegne keha. Tähelepanu on tema "tantsijal", kellega ta tantsib mustas kastis, valges kuubis ja hallikates toonides veebiplatvormil. Ta mängib piiridega füüsilise ja vaimse, isikliku ja sotsiaalse vahel. Järgides oma uurimisküsimust: mis tunne on/mida tähendab olla kehas, sukeldub ta üha enam kunsti ja olemise transmediaalsetesse sfääridesse.
Virtuaalne aken
Paralleelselt füüsilise ruumiga oli 6.-9. juulini ajavahemikus 11.00 -20.00 siinsamas e⁻lektroni veebilehel avatud virtuaalne aken korterisse 34. Igal füüsilise ruumi külastajal oli võimalik vaadet ruumi muuta (muutes kaamerasilma suunda ja suhet ruumiga) ning virtuaalsel külastajal ruumi ja enda kohalolu snapshot'ide kaudu püüda. Mõned näited kõrvalolevas videos.
Kaart
Selle kaardi leidis Liis umbes kuu aega enne koreograafilise ruumi „Kus sa oled?“ avanemist sellest samast korterist. See on Rakvere kaart, mis kuulus korteri eelmisele omanikule ja pärineb II maailmasõja ajast. Kaardi tagaküljele kirjutatud tekst lõpeb sõnadega: „Loodan, et järgmine, kes minult kaardi saab, ei pea seda edasi andma vere hinnaga.“
воля (ukraina keeles) - tahe, vabadus
Liisil oli kunagises koduhoovis oma kiik. See oli koht, kus ta käis sisemist tasakaalu otsimas, vabaduse tunnet maitsmas. Kiik andis hoogu ja jõudu, aga samas rahustas. Kui Liis 2020. aasta sügisel korterisse 34 jõudis, oli sealgi kiikedega kiigeplats. Kiiged olid nigelad, plastikust, aga olid olemas. Liis ei käinud kiikumas, kuid jälgis aknast seda potentsiaali, tuule käes kõikuvaid hoolaudu, ja see andis hoogu ja jõudu. Aasta jooksul lõhuti üks kiik, siis teine. Viimaks kõikus vaid üks köis tuule käes. Potentsiaal oli võetud jõuga, alanud oli ka sõda Ukrainas. Kui seni oli käinud Liis korteris olemas, siis nüüd oli selge, et tuleb teha monument vabadusele ja see betooni valada. Las aeg kulutab ja paneb proovile, kuid keegi ei saa võtta jõuga!
Mittefunktsionaalne ruum
,,Olen korduvalt üritanud kujutleda korterit, milles oleks üks täielikult ja teadlikult tarbetu ruum. See ei oleks mingi kolikamber, see ei oleks ka mingi lisatuba ega koridor ega kamorka ega nurgatagune. See oleks ruum ilma funktsioonita. Sel poleks mingit otstarvet, see ei teeniks mingeid vajadusi. Vaatamata pingutusele on mul selle mõtte, selle kujutluspildi lõpuni järgimine võimatuks osutunud. Mulle tundub, et keel ise osutub kõlbmatuks, kirjeldamaks seda eimiskit, seda tühjust, justkui ei võikski me kõneleda mitte millestki muust peale selle, mis on kasulik, funktsionaalne ja täis.“
Georges Perec, ,,Ruumiliigid“
Unusta
Sander Saarmetsa ja Jan Kausi veebiinstallatsioon korter 34 kapis. ,,Unusta“ teeb ruumi, mitte ei võta ruumi. ,,Unusta“ toob su kohale, ta teeb mõtte ja kujutlusega seda, mida on vaja mitte tagasi, vaid edasi liikumiseks. Külasta UNUSTA veebiinstallatsiooni siin: UNUSTA
